Mõrvatu vend nõuab presidendilt mõrtsuka vabastamise kohta selgitust

Uwe Gnadenteich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Hendrik Ilves.
Toomas Hendrik Ilves. Foto: Laura Oks / Postimees

Eelmisel nädalal andis president Toomas Hendrik Ilves armu kahele naisele, kellest üks oli tapnud oma mehe, teine oma õe. Liliya poolt tapetud mehe vend saatis venekeelse Postimehe toimetusse avaliku kirja presidendile.

«Avalik kiri Eesti presidendile Toomas Hendrik Ilvesele

Lugupeetud president!

Teile kirjutab Juri Artamonovi vend. Sellesama Artamonovi, kelle tappis tema abikaasa Liliya. Tappis oma sünnipäeval, eelneval kokkuleppel oma vendade Viktori ja Aleksandriga, omakasu motiividel. Tappis eriti julmalt ja küüniliselt.

Hoidis oma kätega mehe pead vee all niikaua kuni too lämbus. See tähendab, et uputas nagu kassipoja. Uputas ning seejärel organiseeris laiba peitmise Narva jõkke, sidudes surnukeha külge raskuse ja teades, et kui laipa ei leita, ei alusta keegi uurimist. Aga aja möödudes, kui mu vend tunnistatakse teadmata kadunuks, saab ta ohtu kartmata pärida tema vara. Niisugune oli tema planeeritud kuritegu.

Nende abielu suundus lahutuse poole, aga lahutuse korral oleks naine kaotanud kõik: korteri, mille erastas oma tööaastate eest minu ema ja mille ta oli kinkinud minu vennale, alalise elamisloa Eestis ning selle tagajärjel ka töötu abiraha ja veel palju muud. Eesti oli selleks ajaks juba Euroopa riik, järelikult oli muretu ja tsiviliseeritud elu tagatud.

Ja kõik olekski nii läinud, kui keha külge seotud kivi poleks osutunud liiga väikeseks. Paar-kolm nädalat vees lamanud keha oli tundmatuseni üles paistetanud ja koos raskusega pinnale kerkinud. Aga kogu selle aja jooksul, alates minu venna kadumisest kuni arreteerimiseni mängis see naine murest murtud leske. Seda nägid kõik, kes käisid mu venna matustel ja peiedel, samuti mälestamisel kui surmast oli möödunud nelikümmend päeva.

Ja neljakümnendal päeval ta peetaksegi kinni ja võetakse kohtu loal vahi alla, süüdistatuna tapmises raskendavatel asjaoludel (omakasu) ning karistatakse mitte eluaegse, aga 14 aasta pikkuse vangistusega (ringkonnakohus lühendas karistusaega üheksa aastani - toim.). Meie ema, kes on tänu jumalale tänaseni elus ja oma vanuse kohta hea tervise juures, sai vähemalt mingisuguse moraalse rahulduse teadmisest, et tema poja mõrvar on vanglas.

Aga 13. veebruaril 2013 tuli uudis: President andis kahele naisele armu. Ma olin šokis, emast ei maksa üldse rääkida. Tema tundeid võivad mõista vaid need, kes on ise samasuguse asja üle elanud. Seda ei sooviks mitte kellelegi. Ma ei suuda mõista Teie otsuse tagamaid. Kas tõesti polnud teisi kandidaate armuandmiseks ja Liliya paistis teile kui eksinud talleke, kes väärib ennetähtaegset vabastamist? Vastake minu küsimustele ja selgitage, mille alusel sellele naisele armu anti! Võtke ühendust minu emaga ja selgitage talle, miks osutus just Liliya armuandmise vääriliseks!

Juba ette tänades

Valeri Artamonov»


Venekeelse Postimehe toimetus saatis kirja edasi presidendi kantseleisse.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles