Meediakasvatuse õppejõud, Tallinna Pedagoogilise seminari direktor Kristi Vinter leiab, et mida väiksem laps, seda vähem ta ekraanilt õpib, tehnoloogia kasutamine õppimisel hakkab end aga alates 3. eluaastast üha enam õigustama.
Meediakasvatuse õppejõud: alla 3-aastased ekraani abil ei õpi
21. veebruar 2013, 16:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Uuringud näitavad, et mida targem arvuti, seda juhmim kasutaja,» märkis Vinter ettekandes Tiigrihüppe sihtasutuse aastakonverentsil «Digiajastu laps».
«0-3. eluaasta vahel on lapse ekraanilt õppimine vähene. Pigem vaimustuvad lapsed ekraanist, sellest, mis seal välja paistab, aga nad ei mõtesta seda intuitiivselt,» sõnas Vinter ja põhjendas seda videodefitsiidi, väikelapse kogemuste puudumise ning alles kujunevate mõistetega.
«Ma ei armasta beebiekraane sugugi. Sel on omad põhjused: see ei ole arendav, ehkki ekraanil liikumine pälvib lapse tähelepanu küll, aga see ei toeta arengut,» rääkis Vinter.
Esimese argumendina tõi ta esile, et ekraanimaailm on sümbolistlik, aga väikelaps ei suuda ekraanil olevat pilti ja päriseset omavahel seostada. Vinter osutas, et kuni 9. elukuuni püüab laps ekraanil nähtavaid objekte haarata, katsuda, justnagu pärisesemeid, aga tegelikult ju ekraan kuvab pildi, ese ise on ainult ekraan.
Teiseks põhjuseks märkis Vinter videodefitsiidi ehk selle, et ekraanilt nähtu ülekandmine füüsilisse keskkonda on problemaatiline. «Laps saab küll aru, et tema käeliigutusega ekraanil midagi juhtub, aga ta ei loo seoseid pärismaailmaga. Ta arvab, et maailm, mis ekraanilt paistab, asub selle vahendi sees.»
Lisaks puuduvad nii väikestel lastel kogemused. «Väikelaps vajab õppimiseks vahetut kontakti kõigi meeltega,» ütles Vinter ja meenutas, kuidas beebid peavad uusi esemeid katsuma, suust läbi laskma – tahvelarvutis see võimalus puudub. «Vahendamata kogemused on vajalikud, sest laps ei suuda ekraanis nähtut veel päriselule üle kanda. Samuti selleks, et uuel informatsioonil oleks, mille külge hakata,» rääkis Vinter.
Samuti toimub selles vanuses mõistete kujunemine – protsess, mis algab reaalsest, vahetust kogemusest.
Lisaks rõhutas Vinter, et ekraan on ülestimuleeriv keskkond, tuues näiteks laste multifilmi Tomist ja Jerryst, mis on justkui äkkrünnak lapse ajule. Lastele, kes vaatavad selliseid kiireid saateid liiga palju, tundub päriselus sama asjaga kokkupuude igav. Näiteks kui ekraanilt näeb laps elevanti ja saab selle kõrvale kohe teada, mis häält ta teeb, kui palju kaalub, kus elab, näeb teda tegevuses, siis hiljem loomaaias sama looma nähes vaid üht sammu astumas ei paelu see last sugugi.
Ekraanilt õppimist toetab aga see, kui sisu on elule sarnane – lihtne lugu, tegevused, esemed, mis päriselust tuttavad, kindlasti peab sel olema palju kordusi.
Alates 3. eluaastast alates on ekraan aga juba oluliselt õppimist õigustamas, sest siis mõtlevad lapsed juba konkreetselt, esemeliselt, samuti saab neid tegevusi suunata täiskasvanu tegevusi matkides.
Koolieelikud juba õpivad
3-7-aastaste ekraanilt õppimisel on aga nii positiivsed kui negatiivsed küljed. «Ekraan on õpikeskkonnana oluline – aga seal peab olema kõrval selgitav inimene,» rõhutas Vinter.
Tema sõnul on kõiksugu infotehnoloogilised seadmed tänaste laste igapäevane kogemusruum ja tänu sellele muutub laste maailmapilt laiemaks kui vaid kodutänav: «Õppijad on ise targemad, õppimine on vaheldusrikkam. See aitab neid tänapäevases maailmas toime tulla ning nende suhtlemisvõimalused avarduvad,» lausus Vinter.
Samas soovitas ta osutada tähelepanu, et laste meediapilt poleks vaid ühekülgne – näiteks vägivaldsed filmid-multikad aga mitte ka ainult Fashion TV – vaid sellised, mis õpetaks ka midagi looma. «Siis on tahvelarvuti vahend ka õppimiseks, info hankimiseks, suhtlemiseks, kuulumiseks.»
Samuti hoiatas Vinter ohtude eest. Esiteks soovitas ta tähele panna arvutis tegutsemisele kuluvat aega, sest see tuleb sageli une või füüsilise liikumise arvelt. Teiseks puuduvad lastel elukogemused, millega nähtut võrrelda, samuti ei saa arvuti vahendusel nii palju taustinfot kui kuskil füüsiliselt kohal olles.
Küsimusele, mis vanuses ostaks Vinter lapsele isikliku tahvelarvuti, vastas ta, et lapsevanema kõrvalt võiks ta sellega tutvuda kindlasti varem, aga isikliku seadme vajadust enne kooli ta ei näinud.
«Minu kindel veendumus on, et kaisukaru ja õpetajat iPad kindlasti asendama ei hakka, aga samas ei saa enam ka ilma tehnoloogiata. Ehk et ei saa jõuda laps tehnoloogia juurde alles siis, kui ta saab 7-aastaseks ja läheb kooli,» nentis meediakasvatuse õppejõud.