Postimees.ee alustab tänasest Euroopa Parlamenti kandideerivate parteide vaadete tutvustamist. Esmalt küsisime parteide kandidaatidelt, miks nad europarlamenti pürgivad. Vastavad Eestimaa Roheliste kandidaadid.
Rohelised: miks kandideerite europarlamenti?
5. mai 2009, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Strandberg:
Pool miljardit eurooplast määrab oma huvide, ostusoovide ja tarbimisega selle, mis toimub Maa ökosüsteemis. Kuidas? Meie tarbitavad tooted luuakse meile meelepäraselt odavatena kolmandates riikides, kuhu jääb kogu tervise ja keskkonnakahju. Need toodetakse riikides, mille poliitiline ja inimõiguste olukord ei häiri eurooplasi, kui nad tarbivad seal toodetud kaupu. Me oleme osalised rahandus- ja majandussüsteemis, mis ei tunne ega soovigi (hetkel veel tunnistada), et majandamisel ja rahamaailmalgi peavad olema oma piirid. Nende piiride ignoreerimine on tekitanud märkimisväärseid keskkonnakahjusid. Looduse võimalusi tuleb arvestada majanduses ja rahanduses. Täna, kus on kujunemas uued rahandus- ja majanduskokkulepped, on meie asi neisse sekkuda. Meie all pean ma silmas nii Eestit kui Rohelisi. Ma kandideerin Euroopa Parlamenti,...kogu me erakond kandideerib..., et luua ning kaitsta arukatest ja humaansetest põhimõtetest lähtuvaid olemisreegleid Maal. Tänased reeglid aga pole tõesti ja kahjuks just liialt arukad ega teadmistest lähtuvad. Minu kandideerimissoov on tõsine, nagu teistelgi Eestimaa Roheliste nimekirjas olijatel ja loomulikult on mul selge kava ka valituks osutudes EPs tööle asuda.
Peep Mardiste: Soovin ja suudan midagi sisuliselt anda, seepärast kandideeringi - tunnen piisavalt Euroopa Parlamendi töö spetsiifikat, Euroopa Liidu toimimist ja oman pikaajalist rahvusvahelise koostöö kogemust. See võiks olla piisavaks põhjuseks, miks minna europarlamendi roheliste fraktsiooni tugevdama. Täna pole Euroopa Parlamendi 43-liikmelises Roheliste fraktsioonis ühtegi saadikut «uutest» liikmesriikidest ja meid oodatakse pikisilmi. Esimene eestikeelne raamat Euroopa Liidust üldse - «Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitikast» - ilmus minu sulest, aasta oli siis 1994. Olen tollest ajast peale pidevalt jälginud ja mõjutanud Euroopa Liidu seadusloomet nii keskkonnakaitse kui teistes valdkondades. Viimase aastakümne olen aktiivselt osalenud kodanikuühenduste üle-euroopalistes koostöös. Poolteist aastat tööd europarlamendis nõunikuna on andnud põhjaliku teadmise eurosaadiku töö spetsiifikast.