Äsja parima noore arhitekti preemia saanud Veronika Valk jõuab päeva lõpus küsimuseni, kas tema erialal peaks valdama ka veterinaariat ning saama hakkama hambatehniku ja gurmeekokana.
Võtame linna lavana kasutusele!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äratus 7.38. Topeltespresso ja suure rohelise õuna hommikuampsu juures märkan veebis üht vestlust ja tunnen, et tuleb hea päev: päeva edukust mõõdan selle järgi, kui palju naljakaid ideid tekib. Vestluses märgitakse: «... eesti arhitektkond peab ennast avalikkuse suunas pöörama.» Mõtlen, millal ometi juhtub vastupidine.
Kui mu arvestus peab paika, siis on meie ministeeriumides tööl vaid üks arhitekt, kultuuriministeeriumi arhitektuuriprojektide juht Yoko Alender. Vist on nii, et mitte arhitektkond ei pea end avalikkuse suunas pöörama (mida ta on alati teinud), vaid avalikkus ehk avalik võim peaks arhitektide oskusi ja kogemust Eesti edu huvides heas mõttes «ära kasutama».
Riik on ruum: selge see, vaja riigiarhitekti, et Eesti dialoogi Euroopa ja maailmaga kosmoselaeval Maa dirigeerida nii, et sellest on kõigile kasu. Arhitektidel on ruumilise mõtlemise pädevus suunata neid protsesse nii, et ruumiline areng ei toimu vaid erahuvidest lähtuvalt. Ruum peaks toimima terviklikult, avalikkuse huvides, läbiva joonena igas plaanis.
8.46 võtab ühendust Winka [Dubbeldam Pennsylvania ülikoolist], kes märtsi alguses tuleb esinema Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonna avatud loengusarjale, et arutada, kuidas visiidi käigus ka Helsingi linnaplaneerimise ametis jutule saada.
11.13 tuletavad Tallinna arhitektuuribiennaali TAB kuraatorid meelde, et kuna olen veebruari lõpus külastamas Pariisi Ecole Spéciale d’Architecture’i, kus käisin detsembris ühe kursuseprojekti raames hindamas Baltimaade pealinnadesse tehtud projekte, siis tuleks leida võimalusi koolist läbi astuda ja Tallinna-projektid Eestisse näitusele tuua.
12.08 lippan Telliskivi loomelinnakus paiknevast kontorist läbi, et kiirelt paar tööasja läbi arutada.
12.32. Et «tänases maailmas sisuliselt pole enam elitaarseid erialasid, eluvaldkondi, mis saaksid endale lubada kapseldumist», nagu ütles hommikul loetud veebivestluses Eesti Arhitektuurikeskuse (EAK) kommunikatsioonijuht Carl-Dag Lige, siis on tänane päev pühendatud ideearendustele kunstitudengitega, kellega koos mõtleme, kas ja kuidas saab kunstnik linnaruumi heas mõttes nn lavana kasutada ja mida tähendab see, kui kunst ilmub linnaruumi. EKA tühjalt seisvat krunti Tartu mnt 1 võiks seni kasutada, kuni uue maja ehitus päevakorda kerkib. Sealt edasi, Eesti Vabariigi 100. aasta sünnipäev viis aastat hiljem ... riik kui ruum, kus end teostada ...
Occupy-laadsete massiliikumiste teket ja toimimist uurides on mõnedes analüüsides jõutud järeldusteni, kuidas selliseid asju «tekitada» või millised on soodsa(ma)d tingimused nende tekkeks. Point: edu võti peitub selles, kui liikumine aitab nn väikeliikmetel või pisematel võrgustiku sõlmpunktidel ühiskonnas nähtavamaks muutuda. Võib-olla pole üldse olemas niisugust asja, nagu spontaanne mäss.
Liikumistel on oma sisemine tekkemehhanism ja -loogika, kus oma roll nn tugevatel ja nõrkadel suhetel või inimestevahelistel sidemetel. Aktsioon peab olema piisavalt – ka ideelises mõttes – ligipääsetav suhteliselt suurele hulgale rahvast, seega üsna anonüümne.
Sotsiaalmeedia (FB sõbrad, like, share) tekitab nn lõtvasid või nõrku sidemeid inimeste vahel. See, et keegi on kellegi sõber FBs või laigib mõnd tegevust või loosungit, ei tähenda üldse veel, et ühtse idee nimel oldaks valmis n-ö tänavale minema või barrikaadidele tõusma. Samas, kui nõrkade sidemete hulk ületab teatud kriitilise piiri, võib vallanduda kvaliteetsemate, nn tugevate sidemete tekke kaskaad või laviin.
Need uurimused on mind huvitanud seetõttu, et neis on võrreldud nn kärajate ja Occupy fenomeni. Kärajate puhul on kokku kutsutud sageli üsna suur ja laiapõhjaline koosolek. Edukamad kärajad, mis kasvavad kohati ka suureks massimeeleavalduseks, on olnud jagatud juhtimise mudeliga, st neil pole karismaatilist liidrit. Nende struktuur on pigem skaalavaba. Nii nagu lõunaks söödud peedipüreesupil ja kitsejuustusalatil, kus komponendid täiendavad teineteist.
14.24 saame tudengitega ideede ettevalmistamiseks kokku nii EKA krundil kui kl 16 Rüütelkonna hoones Toompeal, kus vabade kunstide üliõpilased praegu suures osas tegutsevadki.
17.35 Nõmmele, keemiainsenerist vanaisa Guido Rajalo sünnipäevale. Palju õnne! Ja et lõuna jäi napiks, siis maitsevad heeringas, lõhe, sink ja salat eriti hea.
18.50 saadab sõbranna Londonist, arhitektuurikriitik Lucy Bullivant rõõmsa sõnumi, et tema uus webzine ehk veebiajakiri urbanista.org on üleval! Hästi hea meel oleks Lucyt peagi Tallinnas näha.
20.57 ehk päeva lõpuks palub EAK projektijuht mul vastata, missugused on minu [büroo] eesmärgid aastateks 2013–2016 ja kuidas mõõdan eesmärkide suunas liikumist. Ohkan, ja tuleb meelde joogatunnis õpitu, et ohkamine on väga konkreetne joogaharjutus ... Meenub hommikul loetud veebipostitus, kus muu hulgas öeldi järgmist: «...eesti arhitektuur vajaks hädasti ... loovaid ärijuhte või äriliselt mõtlevaid loovjuhte ... minu arvates oleks vaja kiiresti välja töötada ja ellu rakendada arhitektuuri ja ärijuhtimise ühendõppekava.» Aga miks piirduda vaid arhitekt-ärijuhi mudeliga?
Paljudel, näiteks eramute tellijatel, on lemmikloomad: lisaks sellele, et arhitekt on juba niigi ühtaegu ärijuht, jurist, raamatupidaja, väikest viisi politoloog, filosoof, (keskkonna)psühholoog jpm, võiks päris põneva praksise tekitada arhitekt-veterinaari kombinatsioon.
Arhitekt võiks ühtlasi olla ka hambatehnik, koristaja ja ämmaemand. Sisetunne ütleb, et kõik need kombinatsioonid on piisavalt kurioossed, et töötada heade ärimudelitena.
Et parajasti on mu põhieesmärk doktoritöö tegemine RMIT ülikooli arhitektuuri- ja disainikoolis Melbourne’is, siis luban jasmiinitee kõrval endale, et homme leian põhitöö jaoks tänasest rohkem aega.
1.37 magan.