Vanglate osakonna kolimine Jõhvi näitab, kui raske on tegelikult riigiametnikke Tallinnast välja saada. Vaatamata 40 protsendi suurustele lisatasudele ja teistele lubadustele, läks Tallinnast Jõhvi kolmandik seniseid töötajaid, neistki osa ajutiselt. Mitu ametikohta on aga endiselt täitmata.
Justiitsministeeriumi vanglate osakonna (mõnikord öeldakse selle kohta lihtsalt vanglate amet) kolimisest Ida-Virumaale Jõhvi möödub kaks kuud. Pikalt ettevalmistatud, regionaalarendamise musternäidisena esitletud projekt – see on ju esimene Ida-Virumaale viidud keskne riigiasutus – on tegelikult vähemalt personaalia poole pealt muutunud parajaks peavaluks.
Inimesed lihtsalt ei taha Ida-Virumaale minna, natuke laiendatult võib isegi öelda, et ei taha Tallinnast välja minna ja seda isegi siis, kui pakutakse kõrgemat palka, ka Jõhvi uude vanglate osakonda minejad said sellise palgaleppe. Inimlikul tasandil ei ole tihti asi ju ainult ühes konkreetses riigiametnikus, vaid ka tema abikaasas, tema lastes, kus nemad kooli või lasteaeda saavad, mis saab nende sõpradest ja mängukaaslastest, kuskohas ja millist tööd hakkab abikaasa tegema.
Vanglate osakonna kolimine ei pruugigi eraldi võttes mingi suur asi olla. Oma kolmekümne töötajaga on tegemist ju ühe väikseima riigiametiga ja kui midagi ka nihu läks, siis võibki öelda, et pole midagi, kannatame ära, ega riik sellest kokku kuku. Küll on see aga õpetlik näide laiemas kontekstis.
Jaanuari alguses, kui põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi ettepaneku 13 erineva riigiasutuse kolimisest Tallinnast välja, oli tema inspiratsioonipuhangu aluseks just vanglate osakonna näide. Kui Seeder oleks teadnud neid raskusi, mis vanglaametnike Jõhvi kolimisel aset leidsid, siis oleks ta ehk veidi ettevaatlikuma tooni valinud.
Esiteks pole üldse selge, kui palju inimesi täna Jõhvis vanglate osakonnas töötab. Justiitsministeerium on oma pressiteates öelnud, et Jõhvi koliti 28 töökohta, lisaks asekantsler Priit Kama ja tema abi Diana Kõmmus. Seega justnagu 30 inimest. Paraku kui minna vanglate osakonna kodulehele ja vaadata töötajate kontaktandmeid, haigutavad vastu suured augud: teenistussuhe peatatud, täitmata ametikoht, täitmata ametikoht, täitmata ametikoht, teenistussuhe peatatud ja nii edasi.
Kohad on täitmata praegu, kohad olid täitmata kuu aega tagasi, kohad olid täitmata kaks kuud tagasi, tegelikult juba ka eelmisel aastal, kui Jõhvi minek päevakorda tuli. Terve rida töötajaid, kes ka Jõhvis vanglate osakonna nimekirjas figureerivad, ei ole saabunud sinna Tallinnast, vaid Viru vanglast.
Mingis mõttes võib öelda, et kolimisest tekitatud personaliprobleemid lükati süsteemi sees Viru vangla kaela. Osakond sai küll omad inimesed ametisse, aga las Viru vangla maadleb nüüd ise, kust nemad endale uued inimesed leiavad.
Inimeste Jõhvi saamiseks tehti ilmselt ka muid trikke. Näiteks seda, et osale öeldi umbes midagi sellist: olete aastakese Jõhvis, siis tulete Tallinnasse tagasi, meil on teile juba kohad olemas. Üks Postimehe allikas ütles näiteks, et Tallinna vanglasse loodi mitu juhtivat kohta, mis ootavad mõne aja pärast Jõhvist naasvate ametnikega täitmist. Torkab muuseas tõesti silma, et Tallinna vangla juhtkond koosneb kümnest kohast, kui näiteks Ida-Virus on juhtkonnas neli kohta ja Tartu vanglas kolm kohta.
Muuhulgas on ka Tallinna vanglas praegu kaks täitmata asedirektori kohta. Kes tahab, võib selles näha just märki, kuidas tippjuhtidele kohti soojas hoitakse. Üks süsteemi tundev inimene ütleb, et eks Tallinna vangla ja justiitsministeeriumi vahel mõnikord ametikohad ringlevadki nii, et paberil ollakse kirjas ühes asutuses, tegelikult aga käiakse tööl teises kohas. Võib-olla on selline skeemitamine riigiasutuste puhul isegi paratamatus – tähtis on see, et reeglid oleks jälgitud, erasektorile omast paindlikkust ei saagi lubada.