Nüüd sai see siis välja öeldud. Kaitseminister ja kaitseväe juhataja kinnitasid eile, et Eesti saadab rahvusvaheliste julgeolekujõudude (ISAF) koosseisus Afganistani veel kaks pooleaastast vahetust kaitseväelasi ning seejärel, 2014. aasta suvel, peaks selleks ajaks enam kui tosin aastat kestnud sõjaline missioon lõppema. Küllap see nii ka läheb. Kuid on fakt, et Afganistan vajab pärast 2014. aastat endiselt maailma tähelepanu ja toetust.
Mõeldes tagasi ISAFi ellukutsumise vahetutele põhjustele, milleks olid terrorirünnakud USAs, pole erilist põhjust küsida, miks oli Afganistani missiooni üleüldse vaja – mõeldes NATO kollektiivsele kaitsele, oli see pigem loogiline samm. Kuid rahvusvahelisel kogukonnal ja Eestil sealhulgas on küsimus: kui edukaks saame missiooni pidada? Missiooni, mis on nõudnud enam kui 3000 rahvusvahelise koalitsiooni võitleja elu, nende seas üheksa eestlase elu. See küsimus pole mitte ainult õigustatud, vaid ülimalt vajalik.
Hinnangut edule Afganistanis on lõplikul kujul vara anda. Kuid üsna veendunult saame tõdeda, et maailm on tänu missioonile olnud turvalisem, ehkki tervikuna mitte vähem rahutu kui ta oli 2001. aastal, mil ISAF Bonni lepinguga loodi. Piisab, kui lasta silme eest läbi kasvõi viimase kümmekonna aasta jooksul toimunu ning uued tekkinud pingekolded.
Afganistanis võimutsenud Taliban kukutati, Osama bin Ladeni tabamine aitas kaasa Al-Qaeda süsteemi lammutamisele. Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras rõhutas hiljuti Postimehes, et NATO riigid said hindamatuid koostöökogemusi, seda nii vahetus tegevuses kui ühiseid strateegiaid kavandades – see on investeering tulevikku. Õppused on õppused, reaalne lahinguolukord hoopis midagi muud.
Peamise vastuse küsimusele missiooni edukusest annab ühel päeval elu ise. Afganistani tulevikku on panustatud nii miljoneid dollareid kui lugematuid koolitustunde, kuid lootus, et pooleteise aasta pärast on see riik lääne mõistes korras, oleks ilmselgelt naiivne. Tõsi, Afganistani julgeolekujõud, mis juba tegelikult kontrollivad osa riigist, on praegu märkimisväärselt paremas seisus kui kaks, neli ja kuus aastat tagasi.
Kuid ikkagi kuuleme iga nädal rahast, mis pehmelt öeldes ei ole läinud õigesse kohta, ning mitmesugustest ebameeldivatest intsidentidest. Samas oleme aidanud luua armee, mis võitleb oma riigi eest, ning seda fakti ei tasu alahinnata.
Ühtki riiki ei saa lugeda korras olevaks, kui see kord püsib vaid sõjalisel jõul. Tõelise rahu ja stabiilsuse toob terves ühiskonnas toimiv majandus. Kuigi selleni on viimastel kümnenditel vaid sõda näinud Afganistanil ülipikk tee käia, on võimalus saada maailma narkodiilerist üsna ontlikuks tegelaseks siiski olemas.