Täna pidi kriminaalpolitsei Tallinnas üle kuulama 23-aastase Valgamaa poisi, kelle skalpi on muusikud, produtsendid ja autorikaitsjad jahtinud juba kolm kuud, sest peavad noorukit Eesti küberajastu nahaalsemaks internetipiraadiks.
Piraatlehelt tiriti kuuga alla üle 20 000 plaadi
6. mai 2009, 19:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Norras farmerina töötav 23-aastane Kristjan pidas internetis lehte, kust vähemalt kolm kuud sai kroonigi maksmata oma koduarvutisse tõmmata Eesti muusikat. Plaadikogu, mille poiss oma lehele oli riputanud annaks ilmselt mõnele pisemale raadiojaamalegi silmad ette, teatas ETV saade «Pealtnägija».
Veel nädalapäevad tagasi oli sealt vabalt saadaval üle mitmesaja albumi. Kogu Eesti muusika mineviku ja kaasaja kullafond. Folgist popini, Rujast Maarjani ja Kihnu Virvest Tõnis Mäeni. Lõpetades teostega, mis olid vaid mõni nädal varem turule müügile pandud.
Liiklus piraatlehel oli seninägematult tihe. Märtsis näpati üksnes 30 päeva jooksul põllumehe piraatlehelt 20 000 plaadi jagu Eesti muusikat.
«Sellise teo eest võib füüsilist isikut oodata rahaline karistus või vangistus,» ütles Põhja ringkonnaprokurör Kristel Siitam-Nyiri.
Kuna sündmused nahaalist internetipiraadi paljastamise ümber on viimasel nädalal arenenud tundidega, lähtus «Pealtnägija» oma loo sõnastuses Kristjani antud lubadusest politseile, et saabub täna Norrast Tallinna ülekuulamisele. Ometi, kui saade oli juba valmis, sai selgeks, et ülekuulamine jäi siiski ära, sest nooruk ei saanud Norrast tulema.
«Selle konkreetse juhtumi puhul oli eriti tähelepanuväärne selle kodaniku nahaalsus ehk see viis, kuidas ta seda tegi. Potentsiaalsetele muusikaostjatele oli tasuta muusika varastamine eriti lihtsaks tehtud. Põhimõtteliselt piisas ainult teatud internetiaadressi teadmisest ja siis plaadile klikkimisest ja juba oligi mõne hetkega plaat sinu oma, küll illegaalselt, aga siiski oli võimalik lugusid kuulata,» rääkis Fonogrammitootjate Ühingu juhatuse liige Fred Krieger.
«Pealtnägija« proovis järele ning tõepoolest - Eesti bändi Smilers kogu ajaloo jooksul välja antud loomingu tööarvutisse allatõmbamiseks kulus vaid tühine veerand tundi. Tõsi, enne pidi sisestama paroolid, kuid need olid imelihtsad - Eesti ja muusika. Vaeva salasõnade leidmiseks nägema ei pidanud. Neid jagas piraat Kristjan ise täiesti avameelselt popi suhtlusportaali Orkut kommuunis Eesti Muusika.
Eesti muusika plaadikogu, mille Kristjan oma orkut.planet.ee lehele riputas, annaks ilmselt ka mõnele pisemale raadiojaamale silmad ette. Veel nädalapäevad tagasi oli sealt vabalt saadaval üle mitmesaja albumi. Kogu mineviku ja kaasaja kullafond. Folgist popini, Rujast Maarjani ja Kihnu Virvest Tõnis Mäeni.
«Mulle endale jättis see maht ja need toote nimetused, mis seal saadaval olid, mulje, et tegemist on kas siis plaadipoe töötajaga või plaadipoe töötaja sõbraga või siis võib-olla mõne raadiojaama inimesega,» ütles Krieger.
Mis kõige hämmastavam, Kristjan pidevalt täiendas oma plaadikogu vastavalt oma sadade kui mitte tuhandete fännide tellimustele. Näiteks kui 6200 liikmega Orkuti kommuunis keegi küsis temalt päeval uut Koit Toome plaati, suutis Kristjan selle kärmelt kusagilt leida ja piraatlehele öösel üles riputada. Tasuta plaadi saanud fännid jumaldasid ja tänasid Kristjanit.
«Kui me räägime sellest, et seal on sajad plaadid üleval, siis ka nende plaatide poest ostmisel oleks pidanud sellele kulutama ikkagi samamoodi kümneid tuhandeid kroone ja kui inimene sellise hulga raha kulutab, siis vaevalt ta seda teistega jagada tahab, rääkimata sellest, et isegi kui ta oleks kõik need plaadid ostnud, siis igal juhul selline tegevus on kriminaalne,» ütles Krieger.
Kust Kristjan Eesti artistide tippteoseid massiliselt hankis on müstika, sest poiss elab ja töötab Lääne-Norras farmerina. Oluliselt lihtsam on tuvastada kahjumit, mida ta on tekitanud. Nimelt oli kutt arulagedalt aus ja uhkustas fännide ees üheksa lehekülje pikkuse edetabeliga teostest, mida nad on piraatlehelt tõmmanud. Sealt selgub, et 20. aprilli seisuga oli popimad varastatud artistid Traffic, Chalice ja Külalised, kelle plaati oli tõmmatud üle 300 korra. Tõeline liider oli aga Tanel Padar and The Sun, kelle äsjast albumit Unisex oli tasuta näpatud üle 400 korra.
«See sõltub kontekstist, aga võttes meie kohalikku loomingut, siis ma kindlasti leian, et tegemist on massilise õigusrikkumisega,» sõnas Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni tegevjuht Erik Mandre.
Kui karmi kaliibriga piraat Kristjan siis ikkagi on? Nii jabur kui see ka ei tundu, paljastas selle poiss taas ise avameelselt poosetades. Nimelt andis ta iga kuu oma fännidele Orkutis põhjaliku ülevaate, kui massiliselt nad tänu temale tasuta muusikat saavad. Näiteks aprilli hakul Kristjan lausa ülistas oma kliente ja kuulutas, et märtsis purustati tõeline rekord. 30 päevaga tõmmati tema piraatlehelt alla üle kahe korra rohkem Eesti muusikat kui jaanuaris ehk arvutikeeli 1156 gigabaiti.
«Lihtne arvutus näitab, et 1156 GB on siis üle miljoni megabaidi. Kui keskmiselt üks lugu võtab ruumi 5 MB sellises formaadis, nagu ta sinna antud veebilehele üles oli laetud, siis me saame teada, et ainult märtsi jooksul laeti alla 231 200 lugu, mis on suurusjärgus 20 000 plaati,» selgitas Krieger.
«Need on tõesti hüpnootiliselt suured numbrid, sest ma julgen väita, et umbes sama palju heal juhul müüakse Eesti plaate. Ma isegi kardan, et vähem ühes kuus,» ütles kahe plaadifirma omanik Aarne Valmis.
20 000 plaati on otse öeldes roimarlik hulk. Kaasaegseid Eesti artiste ja bände, kes on suutnud kogu oma tegevusaja jooksul sellise massi loomingut ära müüa, võib muusikaekspertide väitel kokkulugeda ühe käe sõrmedel. Näiteks vabariigi üks menukam kollektiiv Meie Mees on oma pika ajaloo jooksul välja andnud 18 plaati, mida on kokku müüdud kuni 200 000. Kuid isegi neil ei ole ühe hit-albumi läbimüük kunagi küüninud üle 16 000 eksemplari.
«Kummastav tunne oli tõesti, et hõõrud silmi ja ei saa aru või et mismoodi. Eks me oleme kuulnud ja näinud ennemgi selliseid imesaite, kust saab muusikat alla tõmmata, aga need on olnud ikka kuskil välismaa serverites,» rääkis E-poe Muusika24 üks eestvedaja Priit Pajusaar.
Tuntud euromuusik pillub tuld põhjusega. Pajusaar on poolteist aastat vedanud esimest, ainult Eesti muusikale keskendunud netikauplust Muusika24, kust saab näiteks 200-kroonise albumi kätte vähemalt 50 krooni letihinnast odavamalt. Ometi on 20 000 plaati või 200 000 lugu ühes kuus Pajusaare ärile kogus, millest mees ei julge unistadagi.
«Kui need numbrid on tõsi, siis legaalses maailmas on need umbes kolm-neli korda väiksemad,» sõnas Pajusaar.
«Iinimesed elatuvad oma oskustest ja andest. Aga ma kujutan küll ette, et see võib ikka mõnel tegijal niivõrd närvi püsti visata, et ta võib-olla ei viitsigi enam seda teha,» sõnas Pajusaar.
Kui tekitatud kahju piltlikult serveerida, võiks orkut.planet.ee lehelt ühe kuu jooksul ebaseaduslikult alla laetud 20 000 plaadist ehitada torni, mis oleks sama kõrge kui kaks Radissoni hotelli Tallinnas. Kuid veel julmema pildi annab kui tornid kroonidesse ümber arvutada. Ja see kahju, mille piraat Kristjan oma heategevusega üksnes ühe kuu jooksul suutis tekitada, on ilmselt poisile endalegi jalustrabav.
«Kui me võtame keskmiseks albumi hinnaks poes näiteks 200 krooni, mis ta üldjuhul on, siis arvutame välja, mis see rahas teeb. See võrdub minu arvutamist mööda neli miljonit,» arvutas Krieger.
«See on kurioosne, sellepärast et tänu sellele jääb väga palju asju Eestis tegemata, sest lihtsalt raha napib, sest tegelikult muusikud ja Eesti plaadifirmad ikkagi saavad investeerida uute projektide tootmisse ikkagi siis, kui laekub raha vanade eest. Aga kui vanade eest raha ei laeku, siis Eesti muusika jääbki sellisesse kohta, kus ainuke võimalus plaate välja anda on tegelikult koduarvutiga: paned mingisuguse süntesaatori jooksma ja paned kitarriga laulud peale. Ma jätan nimed ütlemata, kes niimoodi saavad hakkama, aga kindlasti see Eesti muusikale ei oleks nagu kasuks,» rääkis kahe plaadifirma omanik Aarne Valmis.
Ometi on jätkunud ka üksikuid fänne, kes on Orkutis Kristjanit noominud ja süüdistanud teda piraatluses. Põllumehest ükssilm on aga väitnud, et tänu temale saab enne muusikaga tutvuda, kui plaati poodi ostma minnakse. Ta nimetab end heategijaks, kes aitab raha kokku hoida.
«No see on juba sellepärast jabur põhjendus, et igaüks meist, kes muusikahuviline on, on ju kunagi ikkagi ka reaalselt plaate ostnud ja mitte kuskilt varastanud, eks ju? Normaalne inimene läheb poodi, siis tal on võimalus: seal on ju plaadimängijad, kus sa saad küsida poemüüjalt, et ma tahaksin kõigepealt seda uut plaati kuulata. Palun, kuula nii palju kui tahad,» sõnas Pajusaar.
Jutumees on Kristjan kõva. Kui 27. aprillil tema lehekülg viimaks kinni pandi ja politsei talle kriminaalasja algatamisest teatas, pasundas poiss sellest Orkutis avalikult. Fännid olid valmis lausa korjanduse tegema, et piraat saaks tegevust jätkata ja uue arvuti endale osta, kui politsei vana ära võtab. Kõige tipuks lõi ta kohe interneti uue blogi, kus tutvustab fännidele, kuidas ta seiklused kriminaalina edenevad.
«Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, kuidas see on võimalik sellises riigis nagu Eesti, et kolm kuud põhimõtteliselt inimene varastab, inimene jagab varastatud kraami ja temaga ei tehta mitte midagi,» ütles Krieger.
Muusikatööstureid ja Eesti Autoriõiguste kaitse organisatsiooni ajab marru fakt, et nad andsid piraadist politseile märku juba veebruaris. Ehkki peagi algatati ka kriminaalasi suleti Kristjani lehekülg alles aprilli lõpus.
Põhja rigkonnaprokurör Kristel Siitam-Nyiri sõnul on tegemist väga mahuka andmekogumisega, mis võtab palju aega.
Kristjan on avalikes hooplemistes väitnud, et ootas juba pikka aega, milla ta ükskord vahele jääb. Ta usub, et pääseb ainult rahatrahviga. Senist kohtupraktikat vaadates on see üsna tõenäoline. Näiteks noorte menufilmi Klass ebaseaduslikult internetti riputanud kaks isikut said 2007. aastal kohtult vastavalt 1500 krooni ja 12 000 krooni trahvi.
Erik Mandre hinnangul väärib taolinne tegevus suuremat karistust kui 15 000 krooni. «Ja ma vähemalt tahan loota, et ta ka väärib seda reaalselt. Aga nagu praegune Euroopa praktika juba näitab siis vanglakaristused sellistel puhkudel hakkavad olema juba üsna aktuaalsed.»
Nii autorite kui nende kaitsjate hinnangul on piraatluse vohamise üks suurim probleem noorte netikasutajate teadmatus. Nii peaksid praegu hirmust lõdisema ka need sajad Kristjani fännid, kes on tema piraatlehelt muusikat oma koduarvutisse võtnud, sest teadvalt illegaalse materjali kasutamine on väärtegu ja võib neist igaühele kaasa tuua rahatrahvi.