Eile Praha tippkohtumisel Eestit esindanud peaminister Andrus Ansipi väitel ei pea paika jutud, justkui püütaks hoiduda idapartneritele ELi-liikmesuse perspektiivi pakkumast.
Vähemalt retooriliselt on kõigil partneritel need eesmärgid seatud. Kuid me teame, milline on tegelik olukord mõnedes riikides. Iseenesest on alati kerge rääkida, et vajatakse stabiilsust, kuid stabiilsus vabaduse ja demokraatiata pole kindlasti see, mida meie hindame. Meie jaoks on stabiilsus väärt siis, kui tegemist on demokraatliku vabariigiga.
Nende püüdlused on vähemalt retooriliselt head. Ja ma tahaks väga loota, et püüdlustele järgneb ka rohkem tegelikke tegusid.
Venemaa ei olnud täna kuidagimoodi neid kõnelusi takistamas. ELi-Vene partnerlust ning ELi ja idapartnerite suhet ei saa vastandada. Me oleme huvitatud nii pragmaatilistest heanaaberlikest suhetest Venemaaga kui ka Aserbaidžaani, Armeenia, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevenega.
Kui ajakirjanduses on vihjatud, et kangesti tahetakse hoiduda Idapartnerluse riikidele ELi-liikmesuse perspektiivi andmisest, siis vähemalt meie ja mitmed teised riigid on endiselt seda meelt, et kõik need Euroopa riigid peavad saama liituda ELiga, kui nad täidavad liitumiseks ette nähtud tingimused. Seda öeldi täna mitmel korral välja, seda suhtumist ei ole kindlasti muudetud.
Muidugi see liikmesus pole homse-ülehomse päeva teema. Nende riikide puhul võtab üsna palju aega selleni, kui võiks ELi-liikmesusest kõnelda. Selle nimel tuleb veel palju tööd teha.
Kuid tihedam integratsioon – ja mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline – on kindlasti vajalik. See on kõigi huvides. Tegelikult Venemaa huvides.