/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
Arter päris päevast päeva teiste huvitavaid elamisi külastavate ja neist paeluvaid lugusid kirjutavate koduajakirjade toimetajate Piret Veigeli, Eva Luigase ja Kristel Kirsi käest, mis on nende oma tagala ehk kodu tähtsaimad tugipunktid ja armsaimad asjad.
Keskpunktiks ikkagi köök
Kui ajakirja Kodu&Aed peatoimetaja Piret Veigel pool tosinat aastat tagasi aedlinna ja magalarajooni piirile Nõukogude ajal ehitatud eksperimentaalmajja kolis, otsustas ta jätta korteri ruumijaotuse samaks, ja nii nagu oli kombeks 1980ndail, sai ka nüüd köögist kodu süda.
«Kuigi köök ei ole meie kodu avaraim ruum, mõjub see magnetina, mis teeb sellest salongi, söökla ja kabineti. Vana söögilaud kannab väärikalt välja nii argieined kui ka vastuvõtud, aga sama sageli tõstan siia sülearvuti ja viin pilgu aknast avanevale vaatele,» räägib Veigel.
«Kristiine kortermajas oleme just nii kõrgel, et õunapuulatvade vahelt paistavad eramajade katused ja kõrged korterelamud, kooli aknaread ja suitsev tehasekorsten. Kokkuvõttes Tallinna-kodu mitmekihiline linnamaastik, mille kohal kihab loojangutaevas lennuliiklus lindudest lennukiteni.»
Milline peaks üks kodu olema? Kõike nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, arutleb Veigel. «Imetlen küll minimalismi, kuid elu pole mind veel nii lihvinud, et suudaksin loobuda selle värvi- ja vormimängust. Oma osa on mõistagi neil paljudel kodudel ja kujundusstiilidel, millega tööl kokku puutun. Küll olen endale selgeks teinud mõne põhitõe: hoia, mis sul on; uut ostes arvesta, et mida pikemaks eeldad asja kasutusiga, seda enam panusta kvaliteeti; trendi tuuletõmme ei tähenda veel tormi. Ja uuskasuta!»
Õdus omaette olemise koht
Maakodu toimetaja Kristel Kirsi pere elab katusekorrusel aedlinna vaikuses Pirital. Kuus aastat tagasi otsustasid nad männimetsa veeres asuva elamise mugavamaks muuta, kavandades alumisele tasapinnale avatud köögiga elutoa ja duširuumi ning otse katuseharja alla kõrgemale tasapinnale magamistoad. Selle käigus tuli lammutada vaheseinad ja paigaldada katuseaknad.
Kaldlaega õdusasse ruumi, mille keskel troonib väärikas, suguvõsast päranduseks saadud voodi, on hea tulla ajakirju ja raamatuid lugema ning puhkama, selgitab Kirss. «Kõige tähtsam pole mitte see, mis stiilis kodu on kujundatud, vaid see, mis tunde see sinusse jätab. Koduga peaks olema nii nagu armastatuga – mõte temast soojendab su südant ja sa ihkad alati sinna tagasi.»
Kirsside mõnusas elamises hakkab silma palju omanäolist keraamikat. Neid kauneid anumaid on savikunsti armastav toimetaja aastate jooksul keraamikaringis oma kätega vorminud.
«Eks õige Maakodu toimetaja peaks elama maal, ja sellest ma tegelikult unistangi,» tunnistab Kristel Kirss.
Tagasi lapsepõlveradadele
Kodukirja aiatoimetaja Eva Luigas elab nüüd jälle Pelgulinnas, kus tunneb iga õue ja nurgatagust – asus ju siin tema lapsepõlve mängumaa. Praegu paistab tema Stalini-aegse elamu köögiaknast tollase parima sõbranna kodumaja. Kirgliku remonditegijana on hakkaja naine kõik oma kodud ise kujundanud, ja selleski stiilses kahetoalises korteris hakkab silma julge värvimäng.
Pilkupüüdvaim koht on nn ajaloonurgake, mille moodustavad vanatädilt päranduseks saadud Lutheri vabriku puhvetkapp oluliste asjadega ja vanaonu Ants Viidalepa maal, millel väike Eva istub oma isa süles.
«Elasime pildi tegemise aegu siinsamas, teisel pool Marxi puiesteed, mis nüüd on nimetatud Sõle tänavaks,» meenutab aiatoimetaja. «Isale see pilt alguses ei meeldinud, aga kui ta sai 70-aastaseks, soovis ta seda endale sünnipäevakingiks, nii et panime perega selle ostuks raha kokku. Kui mina sain 40, kinkis isa pildi mulle. Panime selle aukohale, naabriteks minu mehe ja tema isa jahitrofeed – uhked sarved.»
Aknalaual seisab rodu karpe ja topsikuid, kus Luigas kasvatab ette lilli, ürte ja erilisi tomatisorte. Kevad pole ju kaugel ja peagi saab taimed kasvuhoones või avamaal mulda pista.