Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerijate vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: mida teie arvates tuleks teha siis, kui Iirimaa ütleb Lissaboni lepingule ka teist korda «ei»? Vastavad Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) kandidaadid.
Tuleb seista selle eest, et Iirimaa ei ütleks ei. Arvestades, et esimese hääletuse ajal eksitati Iiri kodanikke valeinformatsiooni ning hirmutamisega, siis on nii Iiri poliitikute, euroteavitajate kui ka laiemalt Euroopa poliitikute ülesanne võimalikult selgelt ja
inimlähedaselt selgitada, mida Lissaboni lepe tegelikult tähendab. Ma usun, et uuel referendumil siiski lepe ratifitseeritakse. Iiri juhtum on näide, miks vajame sellistes küsimustes ühtsemat süsteemi. Olukord, kus kõigi 27 liikmesriigi demokraatlikult valitud
valitsused on ELi reformiga ammu nõustunud, kus sellele on heakskiidu andnud parlamentide suur enamus, on tekitanud absurdse seisundi, milles enamus on sattunud vähemuse pantvangiks. Seejuures sõltuvad selle vähemuse otsused tegelikkuses mitte niivõrd suhtumisest ELi reformi, kuivõrd mõnest praktilisest üksikprobleemist. EL kui globaalne tegija ei saa jätkata keskaegse Poola seimina, mille tegevuse halvas ühe liikme veto. Tuleb jõuda kokkuleppeni, mille järgi uue leppe jõustamine toimub kõigis liikmetes ühise meetodi järgi või siis jõustuks uus lepe alates hetkest, mil selle on ratifitseerinud näiteks 5/6 liikmetest. Neil, kes veel viivitavad, tuleb arvestada, et rongile järelejõudmine on oma asi; igal juhul ei tohi tühise vähemuse vastuseis peatada Euroopa kui terviku edasiminekut. Senise olukorra jätkumine õõnestab ELi usaldusväärsust ning tema eesmärkide tõsiseltvõetavust.
Marko Mihkelson: Euroopa Liit vajab reforme nii või teisiti. Iirimaa teistkordne «ei»
tähendaks Lissaboni leppe hävingut. Samas olen veendunud, et loodus tühja kohta ei salli. Nice'i leping on lihtsalt oma ajale jalgu jäänud.
Andres Herkel: Euroopa Liit on keeruliste ja kodanikele arusaamatute siseprotseduuridega üle pingutanud. Iirimaa «ei» annaks selle signaali kahetsusväärselt valusal moel. Iirimaa protestihääletajate süüdistamine ei anna sel juhul midagi. Euroopa Liit peab mõtlema,
kuidas ise tõhusamalt toimida.
Liisa-Ly Pakosta: Euroopa Liit on vintske asi, ega see pole mingi valmis ega lõplik
värk ja ega üks iirlaste «ei» seda nüüd ka nii fataalselt kõiguta. Üks kord on iirlased juba kaks korda hääletanud, Nizza lepingu lükkasid nad 2001. aastal alustuseks ka tagasi, aga juba aasta pärast korraldatud uuel referendumil hääletas 63 protsenti poolt. Kriisiajal mõtlevad inimesed ehk ratsionaalsemalt ka. Lihtne ja selge vastus on, et sel väga ebatõenäolisel juhul jätkatakse Nizza lepingu alusel.
Anna-Greta Tsahkna: Rahvahääletusse on juba kord teatud konflikt sisse kodeeritud ning ei
saa ju välistada, et kui rahvahääletus Lissaboni lepingu üle oleks toimunud kõikides liikmesriikides sarnaselt Iirimaale, oleks võinud Lissaboni tulemus samalaadne olla. Iseenesest arvan, et teist «ei»-d ei tule.