Kuigi Tõnismäele Aljoša kuldse koopia viinud kunstnik Kristina Norman põhjendab tegu kunstiprojektiga, süüdistavad mitmed kultuuritegelased teda egoistlikus enesereklaamis.
Kultuuriinimesed taunivad kuldsõduri autori käitumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnik ja fotograaf Tanja Muravskaja on Normani käitumisest löödud ning nendib, et sellest rääkidagi on valus. «Pronksöö sündmused toimusid alles kaks aastat tagasi,» märkis ta. «Inimesed on analüüsinud ja mõelnud, kuidas juhtunu valguses edasi elada, see etteaste viib meid aga kahe aasta tagusesse aega tagasi.»
Muravskaja hinnangul kasutas Norman ühiskonna valupunkti ära ning tegi provotseeriva etteaste Tõnismäel selleks, et näidata Veneetsia biennaalil inimeste käitumist ja reaktsioone. «See kunstnik tegutses vaid enda huvides, minu jaoks on see pehmelt öeldes ebaviisakas,» nentis Muravskaja. «See oli odav trikk.»
Kasutas olukorda ära
Norman kinnitas, et viis kullatud pronkssõduri koopia laupäeval Tõnismäele puhtalt kunstilistel eesmärkidel ning tema taga ei ole ühtegi poliitilist organisatsiooni. «See, mida Tõnismäel nähti, on vaid üks osa Veneetsia biennaali jaoks valmistatavast väga mitmekülgsest ja keerulisest projektist,» sõnas kunstnik. Ka laupäevasest üritusest tehtud videodokumentatsioon saab tema sõnul osaks biennaalil esitletavast projektist.
«Aljoša projektiga» on Norman tegelenud juba aastaid. Ta on siiani noorim kunstnik, kes aastate jooksul Eestit Veneetsia biennaalil esindanud. Mõte käsitleda Eestile hella kohta kunstina pärineb Normani sõnul tema kuraatorilt ja magistritöö juhendajalt Marco Laimrelt.
Kullatud pronkssõduri Tõnismäele viimist just 9. mail põhjendas naine sooviga suhelda ühiskonnaga. «Tegelen vene kogukonna kultuuripraktikutega. Inimesed olid sinna kogunenud enne seda, kui mina kujuga sinna ilmusin, mina kasutasin seda olukorda ära.»
Laimre sõnul sooviti ka vaadata, kui sõltumatu Eesti kunst tegelikult on. «Ei saa olla, et maailmas kõik kõigega alati nõus on,» põhjendas ta. Olulised kunstnikud tegelevadki Laimre sõnul ühiskonnale valusate teemadega. «Kunsti ülesanne on tuletada asju meelde, panna neid uude valgusesse ja vaadata, kas maailmas on midagi muutunud,» leidis ta.
Kuldsõduri püstitamisega kaasnenud reaktsioone Laimre ja Norman kommenteerima ei kippunud. «Tulemusest on vara rääkida, seda saab teha siis, kui näitus Veneetsias lõpeb ehk alles oktoobris,» ütles Norman.
Tartu Ülikooli semiootika osakonna juhataja, professor Peeter Toropi sõnul ei peaks ühiskond kuju püstitamisele üldse reageerima. «See on naerukoht ja üle dramatiseerida pole siin mõtet,» nentis ta.
Politsei kaalub otsust
Küsides arvamusi erinevatelt Eestis elavatelt vene päritolu avaliku elu tegelastelt, ei olnud paljud sündmustega kursiski. Näiteks uisutamistreener Anna Levandi viibis sel ajal emadepäeva kontserdil ja ei teadnud juhtunust midagi. «Mitte kursis olemine näitab seda, et kuju on inimestele tähtsam kui see koht, kus see viibib,» ütles Torop.
Juhtunut uuriv politsei peab lähipäevil otsusele jõudma, kas Norman ja Laimre eksisid kuldsõdurit 9. mail Tõnismäele viies mõne seaduse vastu. Seniks on Aljoša kuldne koopia hoiul politseiosakonnas.
«Tegu ei muutu siiski kuidagi olematuks asjaolust, et keegi soovib seda kunstina määratleda,» ütles Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Martin Luige.
Kas kunst võib provotseerida?