Võrumaa töötusenäitajad on kõige jubedamad, kuid sealsed inimesed pole just ülearu murelikud.
Maarjamaa töötuse epitsentris hädalisi ei kohta
13. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap kujutlesid Tallinna toimetajad, kes otsustasid ajakirjaniku lähetada Eesti tööpuudusepuhangu epitsentrisse – Võru linna –, et kohaliku töötukassa taga lookleb hädaliste saba.
Töötuse tase 14,1 protsenti (peaaegu kaks korda rohkem kui näiteks Tartumaal) – selline olukord peab ju ometi tähendama nutetud silmi, murest tuhmunud häälega lausutud lootusetuid sõnu, meeleheitest paksu olustikku – ühesõnaga eeskujulikult meediarealistlikku pilti elust ääremaises hädaorus.
Kuid kaks tundi enne kodanike vastuvõtu aja lõppu valitseb Võru töötukassa kontoris täielik tühjus. Isegi klienditeenindajad-konsultandid on töölaudade tagant lahkunud ning asjatavad tagaruumides.
Kõik 12 huvilist, kellel teisipäeval töötukassasse asja oli, tegid oma visiidi hommikupoolikul. Ja sugugi mitte kõik neist ei pruukinud registreeruda töötuks.
Asi on selles, et töötuse kasv näitab Võrumaal tegelikult juba kahanemise märke, selgitab töötukassa Võrumaa osakonna juhataja Jaan Veeroos. «Ennatlik oleks hõiskama hakata, aga stabiliseerumine toimub,» kõlab juhataja hääles lootusrikas noot. Kui veebruaris lisandus 232 ja märtsis 214 töötut, siis aprillis vaid 133.
Anomaalne olukord
Osaliselt on olukorra paranemine tingitud muidugi kevade ja suve saabumisest. Inimesed ajavad soojal ajal läbi juhutööde, seente ja marjade või jumal teab millega, võib-olla sisendab neile lihtsalt optimismi kõrgemalt üle taevavõlvi liikuv päike. Igatahes väheneb töötute hulk kevaditi alati.
Teine ja märksa süngem selgitus positiivsele trendile on aga oletus, et tööandjad lihtsalt ootavad uue koondamisseaduse jõustumist juulikuus.
Töötus ei anna end kõige teravamalt tunda mitte maakohtades, vaid just Võrus ja paaris teises maakonna suuremas asulas, jätkab Veeroos. Mujal polnud töökohti ennegi ja nii ei saa neid nüüd ka ära kaduda.
Töötukassal on hädalistele pakkuda töötukindlustusmakseid («Päris sissetulekuta ei jää ju keegi,» lohutab Veeroos), kuid mitte eriti palju töökohti: praegu näiteks on valida kolme müügimehe, kahe koka, ühe juuksuri ning poole kohaga koristaja ameti vahel.
Linna teises servas laiuva Võru autoaia kontoris sumiseb meesteparv, kuid tegu ei ole küütlevaid Ameerika autosid omandada soovivate klientidega. «Müügiplats on ju tühi, mul sõbrad ajavad lihtsalt juttu siin,» naerab autoaia juhataja Eston Kurvits.
Olukord on tõesti anomaal-ne: aprill ja mai on tavaliselt automüüjate kõrgaeg. Just siis lööb inimestel veri vemmeldama ja maanteede kutse muutub vastupandamatuks. Kuid mitte tänavu. «Ühe müügimehe juba pidin koondama, tal polnud muud teha kui aknast välja vaadata,» jätkab Kurvits.
Siinjuures tuleb rõhutada, et tegu on eksklusiivseid Ameerika sõidukeid müütava aiaga, mille iludusi – kiiskavaid sportautosid ja otsekui «Sopranode» filmist varastatud staatusmaastureid – käisid autohuvilised varem vaatamas ka lihtsalt niisama, eneseharimise ja silmanuumamise mõttes. Kui varem müüs aed 25 masinat kuus, siis nüüd kõigest 10–15.
Kadunud tantsukirg
«Autode hinnad, mis praegu klaasi all kirjas on, on juba miinushinnad,» tõdeb Kurvits. «Kuid püüame vastu pidada.»
Sama meelt on kesklinnas paikneva lokaali Mõisa Ait omanik Janek Eks. Lokaali probleemiks on asjaolu, et need paarid, kes varem käisid tantsimas kaks korda kuus, teevad seda nüüd vaid ühe korra. Kuid Eks usub, et Võru rahvas ei kannata kauaks oma tantsukirge talitseda. Oma ettevõtte kümmekonna töötaja kallal on ta rakendanud lühendatud tööaega.
Nii ei õnnestugi mul Eesti suurima tööpuudusega maakonna keskuses, ühtegi töötut kohata. Võib-olla on neil lihtsalt liiga palju tegemist. «Ära meist pilti tee, muidu hakkab veel maksuamet kraesse!» hõikavad mehed, kes ühel krundil ehitada askeldavad. «Tööd on küll, kui natukenegi otsid!»