Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerijate vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: mida arvate eurost ja sellega liitumise kriteeriumitest? Mida teha siis, kui mõni eurotsooni riik peaks pankroti äärele sattuma? Vastab üksikkandidaat Indrek Tarand.
Euro on ühise majanduspoliitika üks haru - ühine rahapoliitika. Ja kuigi temani jõuti vaevaliselt fikseeritud vahetuskursside ja teiste etappide kaudu, on ta ennast õigustanud. Euro on tugev valuuta ja maailmatähendusega käibevahend. Kriteeriumid on vältimatud iga ühispoliitika puhul. Need kriteeriumid on välja töötatud parimate rahandus- ja pangandusspetsialistide poolt ning ehkki nad ei saa olla ideaalsed (nagu pole ohutu ükski rahasüsteem, sealhulgas euro), on nad realistlikud ning motiveerivad ühisraha süsteemis olevaid majandusi kohanema heade kommetega - mitte laskma suureks eelarvedefitsiiti ja inflatsiooni näiteks. Muide, kordan, et ka ühtne maksupoliitika järgneb vältimatult ühise majanduspoliitika arenemisel.
Eesti lasi Savisaar-Ansip-Reiljani valitsuse ajal käest hea võimaluse euroga ühinemiseks. Siis jutustasid need kolm, et 11-protsendiline aastainflatsioon on lahe ja las aga läheb edasi niisugune välisrahal põhinev tarbimisbuum. Nüüd on Ansip teistsuguses koalitsioonis ja jutt on ka teine. Et pingutame nüüd, äkki saame hakkama. Küllap saamegi, aga piinavama pingutuse kaudu, kui oleks pidanud tookord tegema.
Riik pankrotti? Viimati oli vist Taani riik pankrotis naftakriisi ajal 1971. Ja sealt väljumisel polnud mitte väike osa Euroopa Liidul. Nii ei usu ma ka, et euroalal üks selle osa läheks pankrotti. Selle vältimiseks ongi Maastrichti kriteeriumid ja Euroopa Keskpank loodud.
Aga majanduses on uskumatult palju teooriaid, mõned usuvad ühtesid ja teised teisi. Näiteks võib väita, et USA on oma eelarvedefitsiidi tõttu pankrotis.