Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerijate vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: Europarlamendi järgmise koosseisu ajal tekib ilmselt võimalus reformida ELi ühist põllumajanduspoliitikat. Kas ja kuidas seda tuleks teha? Vastavad Reformierakonna kandidaadid.
Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika on kunstlikult tekitanud tõrkeid maailmaturul, pakkudes Euroopa Liidu tootjatele põhjendamatult suuri eeliseid välistootjate ees. Selline protektsionism teenib küll vanade liikmesriikide maapiirkondade valijate huve, kuid on laiemas tähenduses lühinägelik. Ühine põllumajanduspoliitika on tekitanud näiteks arengumaade tootjatele tollilised piirangud, mis tähendab, et neil on oma odavalt toodetud kaupa Euroopa Liidus kallim müüa kui Euroopa Liidus toodetud kallist ja samas maksumaksja rahaga doteeritud kaupa. Sellises olukorras on kaotajaks nii Euroopa Liidu tarbija, arengumaa tootja kui arengumaa töötaja, kuna konkurents on moonutatud. Euroopa Liit peaks alustama järk-järgulise turu avamisega tootjatele, kes järgivad Euroopa Liiduga ühiseid keskkonnanõudeid ning tagavad töötajaile vajalikud sotsiaaltagatised.
Urmas Paet: ELi ühist põllumajanduspoliitikat tuleks reformida. Et ka selles valdkonnas oleks rohkem ruumi turumajandusele ning samas võrdsemale konkurentsile riikide vahel. Samas peavad sammud olema ettevaatlikult kaalutud, et mitte tuua endaga kaasa järsku sotsiaalprobleemide kasvu mõnedes liikmesriikides.
Igor Gärzin: Mina näen, et see raha peaks hoopisminema keskkonnakaitsele ja muudeks olulisteks asjadeks.
Silver Meikar: Praeguses majanduskriisis hoiatavad väga paljud poliitikud protektsionistlike meetmete eest, mida mõned Euroopa Liidu liikmesriigid on juba kehtestanud või plaanivad seda teha. Samas, süvenedes praegusesse Euroopa Liidu ühisesse põllumajanduspoliitikasse, näeme selgelt, et Euroopa Liit ise kasutab protektsionismi, et võimaldada oma tootjatel «ellu jääda». Praegune poliitika aga ei soosi mitte kõiki Euroopa Liidu põllumehi, vaid pigem suurte ning vanade liikmesriikide omi. Silmakirjalik on ka Euroopa Liidu käitumine näiteks Aafrika riikidega, kelle põlluharijate tooted on küll kordades odavamad kui Euroopa Liidu omad, kuid Euroopa Liidu kehtestatud tollilised piirangud muudavad kolmandatest riikidest tulevad põllumajandussaadused lõppkokkuvõttes liiga kalliks ja seetõttu konkurentsivõimetuks. Praeguses situatsioonis võidavad kõige enam käputäis Lääne-Euroopa põllumehi, kuid kaotavad nii tarbijad kui ka arengumaade põllumehed. Seega leian, et Euroopa Liidu ühtset põllumajanduspoliitikat on tingimata vaja reformida, et tagada tarbijaile parim valik ning põllumeestele võrdsemad võimalused.
Mati Raidma: Seda tuleb kindlasti teha ja loomulikult järgides liberaalse majanduspoliitika ja vaba turu põhimõtteid.
Laine Jänes: Euroopa Liidu ühtset põllumajanduspoliitikat on alates 1992. aastast kolm korda reformitud ning kindlasti liigub see täna palju mõistlikumas suunas, kui see oli hetkel, mil Eesti euroliiduga liitus. Siiski on need reformid olnud pigem kosmeetilised parandused ning välditud on jätkusuutlikkusele ning avatud konkurentsile suunatud samme. Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika vajab jätkuvalt reformimist - see tuleb asendada turule orienteeritud maaelu- ja keskkonnapoliitikaga, mis pöörab tähelepanu ohutu ja tervisliku toidu tootmisele. Kõik suured asjad on Euroopa Liidus ellu viidud nii, et kõigepealt saab heakskiidu mingi suur idee ning seejärel on see keeruliste otsuste ja kompromisside abil ellu viidud.
Hannes Astok: ELi ühtset põllumajanduspoliitikat on üritatud reformida viimased 50 aastat ja teatavat arengut on juba näha. Eesti vaatenurk saab olla üks - enam vaba konkurentsi ning võrdsed tingimused kõigile tootjatele. Pean oluliseks, et EL oleks põllumajandustoodetega muu maailma suhtes vähem protektsionistlik. Kui Aafrika ei saa õiglase hinnaga oma toodangut Euroopasse müüa, siis vaesus ja immigratsiooniprobleemid Aafrikaga ei saagi laheneda. More trade, less aid!
Urve Tiidus: On ju erinevaid seisukohti. Kaotada kõik toetusrahad, välja arvatud keskkonna säästmist tagav subsideerimine. Teisalt põllumehed on subsideerimisega nii harjunud - see on üks nii oluline ja kirgi küttev teema. Ligi pool Euroopa Liidu eelarvest kulub põllumajandustootmisele, kus töötab 5 protsenti rahvastikust, kes oma korda annab 3 protsenti kogutoodangust. Jään vastuse võlgu, mis peab paremaks tegema. Toiduainete hinnad võiksid ja kindlasti ka saaksid odavamad olla.
Tõnis Kõiv: Vähendada tuleb toetust tootmisele. Toetame pigem maal elamist ja mahepõllundust, erinevaid ettevõtlusvorme maapiirkondades. Ilmselt aga on siin võimalikud vaid lühikesed sammud paremuse suunas.
Kalev Kallemets: Esiteks tuleb võrdsustada Lääne- ja Ida- Euroopa põllumajandustoetused, et lõpetada ebavõrdne konkurents. Teiseks tuleb kaotada tootmiskvoodid, et iga tootja saaks konkureerida maksimaalses ulatuses teiste tootjatega. Kolmandaks tuleb agressiivselt võidelda selliste tõketega, kus liikmesriigid kas tarbija- või tootjaliitude survel takistavad toiduainete importi.