Majanduskriisis maailm on hakanud otsima abi unustatud teooriatest. Ajakirja Time veebruarinumber nentis, et Marxi kapitalismikriitika ei ole meie päevilgi oma päevakohasust kaotanud. Kas ja mida meil Marxilt õppida on, kirjutab ajaloo- ja poliitikafilosoof Eero Loone.
Kümmekond aastat tagasi oli USAs kõige enam ostetud mitteilukirjanduslikuks raamatuks ammune poliitiline pamflett: Karl Marxi ja Friedrich Engelsi «Kommunistliku Partei manifest», esmatrükk 1848. aasta kevadel. USA ameeriklased ei salli kommunismi. Neid võlus globalisatsiooni vaimustatud kirjeldus.
Tolles raamatukeses sisaldusid paljud 20. sajandi lõpu antimarksistlike globalisatsiooniteooriate lähteideed ja ehk mõned lapsikusedki. Praeguseks on jäägitul globalisatsioonivaimustusel muidugi natuke rikutud maine, sest globaliseerus ka terror ja maffia. 2009. aastal taasavastatakse Marxi majandusteadust: tema suurteose «Kapital» müük Euroopas on järsult tõusnud.
Karl Marx ei olnud Vene imperialismi ja kolonialismi pooldaja. Marx uskus, et viimase paari-saja aasta maailmapoliitika on Vene valitsuse vandenõu maailmavõimu haaramiseks. Marx nõudis vandenõu paljastamist, Vene ekspansionismi tõkestamist, Vene valitsuse kaasajooksikute hukkamõistmist. Peeter I raiutud aken Euroopasse oli Marxi järgi õigustamatu vallutus, sest suurriigid võisid rahulikult olemas olla ka juurdepääsuta merele. Stalin muidugi tsiteeris neid lauseid poolikult, muutis mõtte vastupidiseks ja paigutas Marxi asjakohased teosed keelatud kirjanduse nimekirja.
Poliitilisi programme koos näidetega ideaalsest ühiskonnast kirjutati enne Marxi vaid ulmekirjanduse vormis. Need olid aga viletsad nii ulmekirjandusena kui tegevuskavadena. Ideaalseks peeti eraomandita ja riigivalitsuseta ühiskonda. Marxi teooria kohaselt pole aga võimalik luua kommunismi kirjeldust enne kommunismi saabumist, erinevalt mõne kommunismi tunnuse ülesleidmisest. Marksism ei ole kommunismi teooria. Marksism on kommunismile ülemineku õigustamise teooria: tema arvates lahendaks kommunism vaba turumajandusliku ühiskonna raskused ja vastuolud.
Enamikus 18. sajandi Euroopa riikides vabadus puudus. Lääne-Euroopas usuti, et elu muutub heaks, kui inimestele kindlustatakse vabadus. 19. sajandil vabadus küll laienes, aga vaesus ja viletsus säilisid isegi kõige vabamas riigis, Suurbritannias. Marxi majandusteooria pakkus välja vastuse.
Marxi eelkäijad küsisid, miks rahvad on rikkad, ja vastasid, et rahvaste rikkuse maksimeerib vaba turumajandus. Marx jätkas mõtlemist talle eelnenud majandusteaduse küsimisväljas. Ta märkas, et 19. sajandil oli rikkuse jaotus turumajanduses ebaühtlane, rahva rikkus ei tähendanud igaühe rikkust, vaeste inimeste osakaal oli suur.
Sama on juhtunud hiljemgi. Viimase 30 aasta jooksul kasvas USA rikkus määratult, aga tööliste reaaltulu väga vähe või üldse mitte. Marxi teooria väitis, et turul võistlevad suurettevõtted välja väikeettevõtted ning tulemuseks on monopolistlik stagnatsioon.
Microsofti kogemus näib tema ideed kinnitavat, Eesti väikepoodide saatus samuti.
Marxi mudelid ja teooriad aitavad näha ja ehk ka mõista vaba turumajanduse omadusi. Tänapäeva majandusteaduses leidub peenemaid ja paremaid turuvalitsemise seletusi, aga mõtteajaloos mäletame inimesi, kes tegid esimesed katsed nähtust professionaalselt mõista. Marx andis vastuse varanduse jaotuse probleemile turumajanduslikus ühiskonnas.
Marxile järgnenud majandusteoreetikud Walras, Menger, Jevons ja Marshall leiutasid tasakaaluteoreetilise lähenemise. Nemad näitasid, et turuhinnad tasakaalustuvad ise, kuigi iga turulviibija soovib maksimeerida oma kasu. 20. sajandi tegelikkuses, 1929–33, põrkasid inimesed kokku suure kriisiga. Kõik teadsid, et turul vahelduvad tõusuperioodid languseperioodidega (ma ei ole kindel, kas Eesti valitsused seda teavad), kuid langused polnud katastroofilised. Suur kriis oli katastroofiline. Saksamaale tuli Hitler, Eestisse vapsid ja Päts.
J. M. Keynes leiutas uue majandusteooria, mille rakendustes sisaldus vahendite pakk tegutsemiseks kriisides. Teise maailmasõja järgse pikaajalise majanduskasvu ajastul leiutas Keynesist erineva majandusteooria Milton Friedman. Praegune majanduskriis sundis tagasi pöörduma Keynesi ja teiste mitte-friedmanlike majandusteadlaste juurde.
Karl Marx leiutas poliitökonoomia. Ta ise kasutas seda sõna tähistamaks majandusteadust. Viimasel 30 aastal, Harvardi ettevõtmisel, nimetame poliitökonoomiaks uut teadusharu, mis uurib poliitika ja majanduse integratsiooni. Poliit-ökonoom seletab näiteks, miks USA autofirmad jäid koduturul alla Jaapani firmadele, viidates nende riikide majandust reguleerivate seaduste erinevusele.
Marx leiutas ajaloolise sotsioloogia. Oleks lapsik hakata siinkohal arutama, et Charles Tilly või Katherine
S. Newman kirjutavad tänapäeval «paremat» sotsioloogiat. Hilisemad teadlased on ikka «paremad». Marxi ajalooline sotsioloogia on tema leiutiste väärtuslikem osa. Muu hulgas seletab ajaloogiline sotsioloogia muutusi ühiskonnatüüpides.
Mõnikord inimesed mässavad. Mõnikord pööratakse riike ja tehakse revolutsioone. Mõnikord on lihtsalt vaja maailma muuta. Marx leiutas poliitökonoomilise revolutsiooniteooria turumajandusliku ühiskonna kohta. Selle teooria puudused on hästi teada. Aga me unustame sageli ära, et Marxi revolutsiooniteooria tugines õigele küsimuseasetusele, millele ta vastas piisavalt adekvaatselt: turumajanduse tagajärjed saavad olla poliitilise ebastabiilsuse ning revolutsioonide allikaks ka demokraatlikus ühiskonnas. Me teame tänapäeval, et sotsiaalne regulatsioon suudab vähendada poliitiliste revolutsioonide tingimuste teket turumajanduse tagajärjel, kuigi see regulatsioon võib üksikutele kaubapakkujatele olla ebamugav ja tekitada neis vastikust.
Karl Marx ei olnud guru. Ta tahtis olla teadlane. Teadlased uurivad enne oma ideede teatavaks tegemist. Teadlased põhjendavad ja tõestavad. Teadlased usuvad oma tulemuste õigsust. Marx leiutas teooriaid ning mudeleid, seletamaks majandust ning kogu ühiskonda, ja esitas teooriad koos põhjendustega.
Guruks tegi Marxi Nõukogude võim. Nõukogude võim polnud lihtsalt Vene võim, Romanovite võim oli samuti Vene võim, aga Romanovid ei pretendeerinud guru ega guru esimese õpilase rollile. Gurusid toodetakse ka turumajandust pooldavate poliitikute poolt: Friedmanist tehti guru (talle see endale kindlasti meeldis, nagu Marxilegi meeldis olla guru).
Gurud mõtlevad välja õpetusi. Guru jutlustab, kuulutab temale ainuteadaolevat tõde. Gurude õpilased kordavad vaimustatult jutlusi. Loomulikult meeldib teadlastele tunnustus ja kiitus. Aga teadlased ootavad arusaamisel põhinevat omaksvõttu. Teadlased õpetavad tulemusi ja nende saamist, tulemusi koos põhjendustega.
Õpetlased ei ole gurud, kuigi õpetavad. Nende õpilased kasutavad õpetajate teooriaid ning mudeleid ja loovad uusi, «paremaid», uutele küsimustele vastavaid käsitlusi.
Karl Marx oli õpetlane (muuseas, õpetlased mõnikord eksivad). Ta kirjutas teadust (lisaks veel ajaleheartikleid, parteisiseseid märgukirju, mürgiseid poliitilisi pamflette ja igasuguseid muid tekste). Ta pakkus välja sotsiaalpoliitilisi rakendusi. Viimased võisid olla targad või rumalad, meeldivad või ebameeldivad, aga rakenduste sobimatus mingiks eesmärgiks ei tähenda, et alusmudelit ei saaks kasutada teistsugusel eesmärgil. Marxis nähakse prohvetit, aga tema töödes põimub prohvetlus teadusega.
USA ülikoolides on sageli üldkohustuslikuks kursus, milles üliõpilased loevad ja tingimata arutavad J. S. Milli ja Hitlerit, John Locke’i ja Marxi, USA iseseisvusdeklaratsiooni autoreid ning Leninit, uut testamenti, koraani, Aristotelest. Demokraatia on võimatu, oskamata aru saada ideedest, mida me pooldame ja mida ei poolda. Arukas inimene õpib kogemusest, et kasutada olemasolevaid vastuseid ja leiutada uusi. Ajaloolise sotsioloogina kirjutas Marx vaimustatult turumajandusest inimkonna progressi edasiviijana, olemata turumajanduse fänn.
Angela Merkel ütles targalt, et kui ühiskonnakord lubab praegust kriisi, siis on küsitav vajadus selle tekitanud majanduse järele. Marx diagnoosis tõbesid, mis pole välja ravitud. Tema ravi võib mitte sobida, aga ravida neid tuleb. Silmade sulgemine haiguste ees arste ja patsiente ei aita.