Kaks Tartu töömeest said enda teadmata Rootsis tankistideks

Markko Eit ja Mallor Kalda on lihtsad Tartu ehitustöölised. Samal ajal on nad ka rahvusvahelise kaliibriga kelmid Rootsi kuningriigis ja seda enese teadmata, vahendas ERR Uudised saadet «Pealtnägija».

Internetis, ühes rootsikeelses blogis, suisa hoiatatakse kahe Tartu noormehe eest, kuna väidetavalt olevat nende juhitud firmad massiliselt võltsarveid välja saatnud. Poisid on tänaseks mõistnud, et neid on kistud kriminaal-konspiratiivsesse võrgustikku. Segadust on selles loos tänaseni palju, kuid fakt on, et kahe eestlase nimele on Rootsis registreeritud mitmeid ettevõtteid.

Selle loo niidid toovad meid Rootsi pealinna Stockholmi, kus kohalik politsei sai möödunud aastal pea tuhat kuriteoteadet mastaapse võltsarvete juhtumi uurimisel. Kuidas aga on omavahel seotud kaks lihtsat Lõuna-Eesti poissi ja Rootsi läbi aegade suurim petuarvete vabrik? Et sellele küsimusele vastust otsida, läheme ajas aasta võrra tagasi. Mullu, kevade hakul saabusid Mallor Kalda koju esimesed kahtlased välismaised kirjad, nii rootsi kui inglise keeles.

Kuigi Mallori võõrkeeleoskus pole kõige parem, sai ta selgelt aru, et see on inkasso, kes talle kuklasse hingab. Kokku nõuti Mallori sõnul tema käest 25 või 30 000 eurot. «Algul ma arvasin, et midagi on sassi läinud, et aadress ei klapi, aga nimi klapib /.../. Mõtlesin, et ma ei teegi välja sellest, et ikka juhtub eksitusi. Aga süda ei jätnud rahule, et igaks juhuks peaks ikka küsima mis toimub,» meenutab Mallor.

Ta saatis järelepärimise Rootsi äriregistrile, kust tuligi vastus, et kõik on õige. Selgub, et Tartu betoonitehase tööline on svenssonite juures kõva ärikas – tal on kokku neli firmat, millest esimese olevat ta loonud juba 2006. aastal. Ja mitme firma juhatuses pole ta sugugi üksi, vaid koos oma sõbra Markkoga. Äriregistris olevat tehingute kinnituseks ka eestlaste passikoopiad. Ei Markko ega Mallor pole aga enda sõnul Rootsis kunagi käinudki.

Võlanõuded üha paisuvad

Riigiprokurör Eve Olesk ütleb, et kui isikud ei ole kordagi välisriigis käinud ega ühtegi äriühingut enda nimele registreerinud, siis võib oletada, et nad on langenud identiteedivarguse ohvriks.

Riigiprokuratuur ütleb, et juriidilisi kanaleid pidi nemad poisse aidata ei saa. Kui nad on ikka kuriteo ohvriks langenud välismaal, siis tuleb keskkriminaalpolitsei interpoli kanaleid pidi saata ingliskeelne avaldus Rootsi kuningriiki. Probleem on aga selles, et Mallor Kalda saatis kuriteoavalduse ära juba aasta aega tagasi, kuid seni on Läänemere teiselt kaldalt täielik vaikus. Võlanõuded aga samal ajal aina kasvavad ja kasvavad.

Mullu kevadel said tuhanded Rootsi ettevõtted võltsarveid fiktiivsete tööde ja teenuste kohta. Küll küsiti raha olematute telefoniarvete, küll reklaamitegemise eest. Küsitud summad ei olnud küll suured, aga raha tuli ära tasuda kohe, muidu ähvardati kohtutäituriga. Petuarvete ohvriks langesid sajad firmad ning paljud maksidki arve ära, kuna kartsid, ütleb Rootsi politseikomissar Anders Olofsson.

Mullu suvel kajastas riigi ajaloo suurimat petuarvete saatmise juhtumit ka Rootsi rahvusringhääling. Tollal oli arvete saatjaks Malmös registreeritud firma Mellanhand Media.

Blufiarvete saatmine on Rootsis viimase kümne aasta jooksul üks levinuim kuriteoliik. Eelmisel aastal tehti Olofssoni sõnul umbes 16 000 avaldust ja see on ainult jäämäe tipp, sest Rootsi kaubanduskoda on hinnanud, et selliste petufirmade käive võib ulatuda kuni 1,2 miljardi kroonini igal aastal.

Rootsi politsei andmetel on petuarvete saatmise taga organiseeritud kuritegevus, mille kõige ülemised niiditõmbajad on tõenäoliselt kuritegelike motojõukude liikmed. On loogiline, et Mallori ja Markko sugused on pelgalt marionetid, kelle nimele registreeritud firmad saadavadki välja fiktiivseid arveid. Rootsis kutsutakse tankiste «målvaktideks» ehk väravavahtideks ja politseikomissari sõnul võib neid olla sadu või isegi tuhandeid.

Passikoopiad võisid Rootsisse sattuda töövahendusfirma kaudu

Stockholmis elab veel üks isik, kes on omal käel pisut Sherlocki tööd teinud. Nimelt sellesama Tartu tankisti, Markko, elukaaslase õde Marju Peedoksaar on juba 13 aastat Rootsis elanud. Raamatupidajana töötav Jõgeva naine uuris kohalikust äriregistrist oma õemehe firmade tausta ja kontaktandmeid. Ta tegi kontrollkõne ja sealt kuulis ta ühelt tundmatult sekretärineiult täiesti uskumatut juttu.

«Ma mõtlesin, et helistan sinna firmasse ja küsin, et mis firma see üldse on ja kas äkki saaks rääkida Markko või Malloriga. Tuli välja et Markko oli hommikul seal olnud, aga kui mina helistasin, siis ta oli juba parasjagu just ära läinud,» räägib Peedoksaar telefonist saadud vastusest.

Kas keegi valetab või esineb tõepoolest Markkona? Ainuke võimalus teadasaamiseks on uuesti helistada, kuid numbrit enam ei eksisteeri. Kuna Markko nimel on firmasid veel, võtsid saatetegijad ette järgmised numbrid. Järgemööda selgub, et needki ei ole kasutusel, Mallori firmadest ühele vastab aga mees, kes pole enda sõnul sellenimelisest isikust kuulnudki.

Rootsi politsei ütleb, et Tartu poistest on tehtud lihtlabased tankistid. Kuna moodsal ajal on siin firmade registreerimine võrdlemisi lihtsaks tehtud, siis on ka identiteedivarguse ohvreid rohkelt - ettevõtte registreerimiseks piisab vaid paberite ja avalduse saatmisest kohalikule äriregistrile.

Kuidas aga on kahe eestlase passikoopiad siiski Rootsi jalutama läinud on tagantjärele raske tuvastada, kuid poistele meenub, et juba aastaid tagasi kandideerisid nad üheskoos Soome tööle ning saatsid ühele vahendusfirmale ka oma dokumendikoopiad. Nüüd ei jää Markkol ja Malloril muud üle kui loota Rootsi politsei abile, sest sealne äriregister neid enam kuulda ei võta.

Riigiprokurör Eve Oleski sõnul võiks inimesi hoiatada, et oma dokumendikoopiaid ei tohiks tundmatutele isikutele jagada. «Tuleks vältida selliste dokumentide saatmist, kui inimene ei ole kindel, kas teda tööle vormistatakse või mitte. Lihtsalt niisama seda teha ei tohiks,» pani Olesk inimestele südamele.