Olen majandusajakirjanikke alati suhteliselt ebaratsionaalseteks isikuteks pidanud, kes kirjutavad ja räägivad asjadest, millest nad midagi ei tea. Ega selles iseenesest midagi halba ole – nagu me teame, ei leidu eluala, kus ei annaks tooni ebakompetentsed isikud. Ebakompetentsus on võimas jõud, mis hoiab maailma käigus.
Üks püsivamaid sundmõtteid, mis majandusajakirjanike tekstides avaldub, on vankumatu usk, nagu igatseksid inimesed tagasi aega, mil pangad kuulusid eestlastest omanikele. Muinasjutt toredast eesti pankurist kerkis jälle pinnale kommentaarides, mis saatsid Rain Lõhmuse ja tema LHV kavatsust käima panna uus, eestlastele kuuluv pank. Seda plaani tervitati kui Hansapank-2 sündi.
Kullakesed! Tibukesed, kabujalakesed. Pange nüüd hoolega tähele. Ma räägin teile, kuidas asjad tegelikult käivad. Rootsi pangahärrad, kelle käpa all on praegu suuremad Eesti finantsettevõtted, pole kahtlemata kuigi värvikad persoonid. Täitsa usun, et tegemist võib olla parajate tarikatega, kes panevad tuima, nii et vähe pole. Seevastu isand Lõhmus on väga lahe sell, nagu olid lahedad sellid ka Jüri Mõis, Ain Hanschmidt, Andres Bergmann ja teised 90ndate tuusad. Aga ma tõesti ei taha näha, mida need lahedad sellid minu rahaga üleilmse majanduskriisi tingimustes teha võivad. Mitte keegi ei taha. Pole mingit põhjust eestlast usaldada rohkem kui rootslast.
Ärge saage minust valesti aru. Ujuma minnes usaldaksin rahakoti rahumeeli Rain Lõhmuse kätte. Ma ei usu, et ta sellega plehku paneks. Aga kanda oma palk eestlaste panka ja jätta see mitmeks päevaks järelevalveta – ei, ei ja veel kord ei. Sorri, mehed.