Kui keegi hooldusõdedest (vanasti öeldi sanitar) ihaldab doktoriks saada, siis võib püüdlusi aina tervitada: unistuste täitumise teel seisab ees küllaga õpinguid, seega ka arengut. Juhtub see neiu aga olema samasooliste kooselu pooldaja, jääb lihtsalt loota, et temast ei tule günekoloogi – või et ta juba varsti milleski läbi kukub! | | |
| | | VIIMASED KOMMENTAARID | to trz
tohivad,aga mitte lollid
trz
austatud hàrrasmees Aimlal on mòistagi òigus oma seisukohti avaldada, aga oleks palju viisakam jààda...
|
|
Kui aga teel auväärt doktorikraadi suunas sammub tütarlaps, kel selge soov osaleda tulevikus riigi poliitika kujundamises, siis tuleb (vt Oudekki Loone artiklit PM, 6.02) esimese mõttena pähe: kindlam tunne oleks, kui too näitsik tegelnuks kas halastajaõe või ajutise abistajana Tallinnas aprilliööl märatsenute ohvrite sidumise ja elustamisega... Enne kui rumalusi pritsida, vestelgu veidi oma vanaemaga või tema eakaaslastega. Peeter Kaldre kirjutab väga teraselt 23. augusti Maalehes: «Paraku tundub, et Putini Venemaad ja Putini venelasi ei tunne eestlane teps mitte. Kuidas muidu seletada meie lugupeetud sotsioloogide seisukohta, mille kohaselt aprillisündmused näitasid, nagu peaks Eesti võimud tegema siinsetele mitte-eestlastele veelgi rohkem mööndusi». Ja jätkab: «Minu meelest näitasid aprillimäratsemised just vastupidist: meie keskel elab inimesi, kes on Kremli poliitika tööriistad, kes vihkavad Eesti Vabariiki ja keda absoluutselt ei huvita, kas Eesti valitsus teeb nende heaks midagi või mitte.» Ning lõpetab kirjutise nii: «...allaheitlikkus on esimene asi, mida suhetes Venemaaga lubada ei tohi. Kui vaid võimalus avaneb, võtab ta sult ära nii leiva kui ka soola ning tuhanded inimelud takkapihta. Ainult roosas unenäos elav inimene ei näe, et Venemaa liigub tagasi samasse mülkasse, kust 1991. aastal imekombel välja roniti.» Ärgu preili Oudekki lootku nüüd jaatavat vastust oma pealkirjale «Keelame rääkimise?», aga ehk näib tallegi loomulik, et veel õpingutes askeldava tütarlapse kärmet ja lapsiku õhinaga valmis vihutud kiresööstu ei kipu teemast sissevõetud lugeja nii tõsiselt usaldama kui väga pikalt ja pühendunult meie ideoloogilise ja füüsilise venelastest rippumatuse eest hoolitsenud Jüri Pihli (PM, 22.01)! Osutatud numbri arvamuslehel ütleb too muuseas, et «olukorras, kus kurjategijad jäävad paljastamata või karistamata, ei tunne inimene end turvaliselt, sest jääb mulje, justkui oleksid kurjategijad karistamatud». Samal ajal on piinlik lugeda Loone üleskutset: «... Pihli eelnõu ei ole meile vaja, meie korrakaitse toimib piisavalt efektiivselt, igasugune edasine tugevdamine on oht demokraatiale.» Jumal tänatud, et doktorantide targutustesse ei suhtuta kui asjatundjate läbikaalutud argumentidesse! Eks jälgigem tahtmatus korduses neiu Loone teadmisi kriminalistikast: «Inimesed valivad ühiskondlike asjade korraldamiseks vägivalla tee siis, kui ühtegi teist meetodit enam ei ole: kui arutlemine on keelatud, siis nõutakse oma vajaduste arvestamist vägivalla abil, ka 26. aprillil tormasid Tõnismäele need, kes ei olnud veel saanud avalikus arutelus osaleda, kuid soovisid seda.» No tõesti kõlab halearmsalt, justkui kellessegi Klenski kamba liikmeist armunu halana! Vaesed aruteludest kõrvalejäänud tasuta käraka ihaldajad ja moodsa rõiva ning odööride jumaldajad ei saanud ju varem sõna võtta ega vaielda, kuna našide juhtkond hakkas nähtavasti tööd tasustama alles hiljem, reaalse hävitustöö jälgi nähes. Milles siis Evelyn Sepp, Marika Tuus, Ain Seppik ja nende mõtteviisiga kaasa tormlev Oudekki Loone meie riigi põhiviga näevad? Et Eesti kodakondsusseaduses ja meie kodanike käitumises-tegevuses on suuri apse võrreldes sellega, mille nimel Keskerakond teeb koostööd oma Venemaa vennasparteiga? Lubatagu lauseke laenata ka 11.05.07 ajalehest Sirp, kus Illar Leuhin kirjutab: «Kui spekuleerida teemal, et kõigile kodanikele oleks antud kodakondsus ilma elementaarse eesti keele oskuseta, kas see oleks nad pannud huviga kohalikke ajalehti lugema ja telekanaleid jälgima? Vaevalt.» Kui doktorant huvituks probleemist kogu selle komplitseerituses, siis võiks ta tervenisti läbi lugeda osundatud loo pealkirjaga «Mõtteviisist ja infokriisist». Lõpetuseks teatan kahetsusega, et meie kohtusüsteemi usaldatavus on viimaste kuulsamate protsesside käigus minu silmis küll üha langenud ja ma ei ole eriti imestunud, kui aprillikaabaklustes süüdistatav seltskond saab tingimisi karistuse või koguni vähem kui kuupalga suuruse rahatrahvi. Jätkem, jumala eest, see näotu komme hakata kohtumõistmise faasis nendesugustele kaasa tundma! |
VEEBRUAR 2008
