Kui kunagi varastel kaheksakümnendatel unise suvituslinnakese Alušta militsionäärid ühe Piiteri hippari nimega Frenk, allakirjutanu ja tema sõbra Aivari liiga pikkade juuste ning üldse ebanõukoguliku välimuse pärast kongi toppisid, oleks mõtet sellest, et 21. sajandil Eesti Rahva Muuseumis nende tüüpide elu- ja võitlusteest näitus avatakse, võinud pidada tsüklodooliuima nägemuseks.
Tsüklodooli (tabletid, mida hullumajas anti tugevatoimeliste ravimite kõrvalnähtude mahasurumiseks, aga looval kasutamisel andis hoopis uusi ja huvitavaid elamusi) koos teiste meeliavardavate ainetega eksponeerivad kuraatorid Kiwa ja Terje Toomistu ERMi näitusemajas Tartus näitusel «Nõukogude lillelapsed».
Mul on kole hea meel, et Kiwa ja Toomistu haarasid asjal sabast ajal, kui selle kultuuri kõvemad kodumaised esindajad – Riho Baumann, Vladimir Wiedemann, Aleksandr Dormidontov jt – on veel elus ja valmis mälestusi jagama. Kogutud on aukartustäratav hulk meenutusi ja esemeid. Viskan kuraatoritele kaks näppu ja hüüan «Peace!». Soovitan kindlasti külastada.
Tegijad üritasid kahte kitsukesse näituseruumi toppida paarkümmend aastat värvikat subkultuuri ja jäid materjalile alla. Liiga vähe ruumi, liiga palju elu.
Ärge kunagi laske näitust kujundama kunstnikku! Kujundaja Kiwa lähenes sellele kui esteetilisele ülesandele ja tulemus oli mõjus, paraku kannatas selle all info organiseerimine ja edastamine. Kuraatorid koondasid näitusepinnale pool tosinat tõmbeteemat: muusika, kunst, narko, olme, reisimine jne. Iseenesest on sellina lahkamine piiratud näituseruumi ja mahuka teema puhul õigustatud. Iseasi, kuidas kogutud materjali vaatajale esitati.
Oleksin ma Rein Lang, annaksin hommepäev välja ukaasi, millega keelustaksin kohe ja kategooriliselt video kasutamise näitustel. See on laisa kuraatori töövahend. Kiwa ja Toomistu salvestasid tunde videomaterjali hipilegendidega ja mul on kuri kahtlus, et paiskasid need tuimalt ja toimetamata näituseruumi telekatesse. Et kõik need läbi vaadata, oleks pidanud oma kaks tundi näitusesaalis kõrvaklappidega ekraanide ees passima.
Vaatajavaenulikumat asja annab välja mõelda. Istud seal diivanil ja jõllitad rääkivaid päid. Visuaalset informatsiooni pole, lihtsalt raadiosaade, millele võib intervjueeritava foto juurde kleepida. Kogu selle materjali oleks võinud kasvõi
ERMi kodulehele riputada, et huvilised saaksid süvitsi minna ja näitusel tegeleda sellega, mida veebist kätte ei saa.
Hüva, olen video suhtes ebaõiglane. Seda võib ju arukalt kasutada ka, kui rääkivate peade asemel oleks olnud klipid sellest, kuidas legendaarsele Majak 203 lintmakile linti peale pannakse või Belamori paberossist kanepipläru valmistatakse. See oleks neile hilisteismelistele noormeestele, keda näitusel ohtrasti ringi luusis, palju põnevam olnud.
Ma olen selles maailmas ise aastaid viibinud ja võin puusalt tulistada kümneid värvikaid lugusid. Kuidas märtsikuus sandaalides Nõmme jaama taksofonist helistama minnakse – kahe peale 10 kopikat taskus – ja kahe kuu pärast Krimmist tagasi tullakse. Kuidas 14 mullikaga loomavagunis kuu aega Kaug-Itta sõidetakse. Õõtsunud nõukogude mini-Woodstockidel ja näinud, kuidas süstla otsa kukkunud sõbrad poole aastaga surevad.
Ma ei läinud näitusele selleks, et midagi uut teada saada. Vana ekshipina võin kinnitada, et kõik on õige – just selline see maailm oligi. Ma oleksin tahtnud teiste inimeste lugusid näha. Aga kahjuks on Kiwa-Toomistu ekspositsioon nagu 1978. aasta ülevaade rahvamajandussaavutustest. Kuiv ja tolmune.
Jutustage lugusid, ma olen kindel, et teil neid on! Siinkohal avaldan lootust, et samateemaline 2015. aastaks valmima pidav dokumentraalfilm suudab nendest staatilistest intervjuukaridest eemale tüürida ning natuke rohkem selle värvilise ja veidra maailma hinge avada.
Näitus
«Nõukogude lillelapsed: 70ndate psühhedeelne underground»
ERMi näitus kuni 4. septembrini