Selle avastusega said ümber lükatud ka kõik kahtlused ja spekulatsioonid, kuidas ohver hukkuda võis. Ent tõik, mis nimetatud mõrvajuhtumi erakordseks teeb, ei peitu surma asjaoludes, vaid ohvris – tegemist on 5300 aasta vanune Ötzi nime all tuntud muumiaga, kes säilis meie ajani tähelepanuväärselt hästi tänu sellele, et külmus varsti pärast surma alpiliustikku. Sealt leiti ta alles 1991. aastal.

Jäämehe uus elu

Ötzi uus elu algas niisiis 1991. aastal, kui tema sulavast liustikust väljaulatuvat keha märkasid kaks Alpides matkanud sakslast, Erika ja Helmut Simon. «Me arvasime, et tegu on mägironija või suusatajaga, kes sattus ehk kümmekonna aasta eest õnnetusse,» meenutas Helmut Simon.

Kuid keha ümber lebasid muistsed esemed – ränikivist pistoda, vaskpeaga kirves, vibu ja nooled. Radioaktiivse süsiniku meetod kinnitas külmunud muumia vanuseks 5300 aastat. Seni pole teatavasti leitud ühtki teist veel vanemat külmunud surnukeha.

Avastusele järgnenud aastad meenutavad telesarja «CSI: kriminalistid». Algul tundus, et kitse- ja hirvenahast ning puukoorekiust tehtud riideid kandev mees jäi lihtsalt kõrgel mägedes tormi kätte ja alajahtus. Sellele näisid viitavad tema relvad, mis olid korralikult kividele nõjatatud.

Paljastav õietolm

Samuti näitas laipa ümbritsenud jää uurimine, et seal olnud õietolm pärines sügisel õitsevatelt taimedelt.

Siis tegid teadlased esimesed röntgen- ja kompuutertomograafia uuringud, kust paistsid paranemata roidevigastused. Valmis uus teooria: Ötzi oli karjus, kes ühel sügisel loomadega külasse naastes sattus konflikti, mille käigus sai viga, ent tal õnnestus siiski põgeneda. Mees pages mägedesse, kus lõppes jaks ja saabus surm.

Need uuringud tegid austerlased. Ötzi leiukoht 3210 meetri kõrgusel üle merepinna asus aga napilt Itaalia pool kahe riigi piiri. Seega nõudsid itaallased arheoloogiaharulduse endale ning tegid temast Bolzano muuseumi tõmbenumbri.

Väljapanekuks soovisid itaallased ka rekonstruktsiooni, milline nägi Ötzi välja siis, kui ta veel elus oli. Selleks kutsusid nad appi kogenud kohtupatoloogi Peter Vanezise, kes kolju kuju põhjal asus mehe nägu taastama. Ent enne kui Vanezis tööga päris ühele poole jõudis, sai temas võitu kriminalist ning ta asus uuesti mehe surma asjaolusid uurima.

Austerlaste häbiks kummutas Vanezis üksteise järel kogu senise teooria. Ötzi seedetrakti uuring paljastas kahe viimase söömaaja sisu. Kõigepealt oli mees söönud kaljukitse liha, ilmselt leivaga. Paar tundi enne surma täitis ta kõhtu veel punahirve lihaga.

Menüüst olulisem oli aga, et leiti ka õietolmu, mis oli toidule pudenenud ilmselt siis, kui mees metsas einestama istus. Õietolm kuulus humalpöögile, see õitseb aga märtsist juunini. Seega ei surnud Ötzi mitte sügisel, vaid kevadel.

Ka polnud tema leiukoht säilinud puutumatuna, nagu algselt arvati. Hoolikam uurimine tõendas, et jäämees oli vähemalt korra välja sulanud ning vooluveed olid ta näiteks seliliasendist keeranud kõhuli. Ka roidevigastused, mida austerlased nägid, olid tingitud jää survest laibale.

Teine surmateooria

Uus röntgenuuring tõi aga sensatsiooni. Mehe õlas paistis tume vari, mis täpsemal vaatlusel osutus nooleotsaks. Austerlased otsisid seepeale välja omaenda tehtud vanad pildid ning olid samuti sunnitud tunnistama, et nooleots on tõesti hoomatav, kuid nemad olid selle seni kahe silma vahele jätnud.

Nii vormus uus teooria Ötzi surmast. Ta sattus konflikti ja võitles – sellele viitavad lõikehaavad kätel ning teiste meeste veri tema nooleotstel. Siis jäämees põgenes, kuid seejuures lasti talle nool selga. Ta üritas seda välja tõmmata, kuid nool murdus ja ots jäi sisse.

Šveitsi teadlaste äsja avaldatud värske uuring leidiski rangluu all olevast arterist nooleotsa tekitatud rebendi.

Sellise vigastusega inimesed ei jää ka tänapäeval enamasti elama ning surm saabub kiiresti. Uuring viitab ka sellele, et võitlus peeti pigem ülal mägedes kui all metsases orus, kus Ötzi varem einestanud oli.

Jäämehe uurimine on päevavalgele toonud veel mitmeid aspekte tema elust. Tema mitokondriline DNA näitab mutatsiooni, mida seostatakse meeste viljatusega.

Hammastest ja kontidest leitud isotoopide uuring tõestas, et mees sündis ja kasvas Tirooli lõunaosas, ilmselt praeguse Feldthurnsi küla kohal. Vanemas eas liikus ta elama põhjapoolsematesse orgudesse.

Juuste kõrge vase- ja arseenisisaldus vihjab, et mees võis olla seotud vasesulatusega. Lõunasöögi toekus ning head riided näitavad, et tegu polnud päris lihtinimesega.

Erinevalt tänapäevastest CSI kriminalistidest ei paina Ötzi saatuse uurijaid aga kohustus paljastada mehe mõrvar. On ta ju surnud juba kauem kui 5000 aastat ning loota, et mõrtsukagi neelas koos asitõenditega mõni alpiliustik, oleks lihtsalt ilus unistus.