Veteranide seeria kolmandas loos kirjutab kapten Meelis Jõemaa, kuidas 2006. aastal Iraagis teeninud Estpla-13 mehed ühtäkki patrulli ajal mosleminaiste piiramisrõngasse sattusid ja mis edasi sai.
Kuidas Iraagi naised ennast meile pähe määrida üritasid
18. aprill 2013, 10:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
34 Eesti mehest koosnev Estpla-13 teenis Iraagis USA maaväe alluvuses alates 2006. aasta juunist. Nende peamiseks ülesandeks oli tagada Bagdadist põhja pool asuvas Sab-al-Boori linnas ja selle lähistel julgeoleku ning võidelda usulahkude vahelise vaenu ja terrori vastu.
Terrorist või lihtsalt suhtlemisaldis?
Estpla-13 rühmaülem kapten Meelis Jõemaa:
Meil oli au kanda järjekorranumbrit 13, mis tekitas juba varajases faasis pisut saatanliku tunde. Näiteks sattusime kolmel korral vastasega keerulisse kontakti just 13. kuupäeval.
Pildil oleme rutiinsel patrullil Iraagi idaosas asuvas Sab al Bor’i linnas, kirjeldab Estpla-13 rühmaülem kapten Meelis Jõemaa. «Nende igapäevaste patrullide eesmärk oli näidata oma kohalolekut, koguda infot ja suhelda kohalikega. Selliseid patrulle tegime iga päev erinevatel aegadel ja marsruutidel.
Sellel pildil nähtu on erakordne selle poolest, et kui tavaliselt moslemi naised ei ole väga suhtlemisaltid, siis pildil olevad naisterahvad olid suured erandid. Et enesetaputerroristide hirmus olime iga kummalise olukorra puhul ebakindlad, siis kahtlustasime ka nende naisterahvaste puhul kõige hullemat, kuid nähes väikeseid lapsi nende ümber jooksmas, lükkasime oma kahtlused ümber.
Igal juhul tahtsid need naised meile ennast sõna otseses mõttes pähe määrida. Küsisime naljatledes, et mida nad siis ka teha oskavad ja kas neile kohalikud mehed ei sobi. Ma küll ei mäleta täpselt, mida nad vastasid, kuid meenub, et nad ei olnud suu peale kukkunud ning ja vastasid meile naljatledes.
Mind hämmastas kõige rohkem see, et sellises religioosses ruumis võis kohata nii vabalt ja humoorikalt käituvaid naisi. Muidugi võis olla ka nende vanus üks argument selliseks käitumiseks. Nimelt on seal väga keeruline vahet teha naiste vanusel ja vabalt võib umbes kahekümne aastaga eksida. Olukord lõppes siiski sellega, et kedagi maha ei parseldatud ja saime jätkata oma patrulli.
Saatanlik 13
2006. aasta oli üks pingelisemaid nii koalitsioonivägedele kui ka kohalikele. Meie välisoperatsioon oli väga edukas ja õnnelik. Olime allutatud Ameerika Ühendriikide jalaväekompaniile ja teenisime külg-külje kõrval ühendriikide ja Iraagi kaitseväelastega.
Olgugi, et pidasime ennast täiesti tavaliseks jalaväerühmaks, siis ameeriklaste ja iraaklaste sõnul olime nii-öelda eriüksus. Meil oli au kanda järjekorranumbrit 13, mis tekitas juba varajases faasis pisut saatanliku tunde. Näiteks sattusime kolmel korral vastasega keerulisse kontakti just 13. kuupäeval. Kõik need päevad olid täis sõduriõnne ning võib öelda, et 13 oli meie õnnenumber.
ESTPLA-13 operatsioonist on valminud ka raamat, mis sisaldab kõiki meie kordasaatmisi, mida ajakirjandus meie operatsiooni ajast kajastas.
Poole aastaga tegid mehed 165 patrulli, mille jooksul rühmal oli 13 raskemat ja kaheksa kergemat lahingukontakti. Kokku pidas rühm kinni 59 terrorismis kahtlustatavat isikut, sealhulgas ühe terroriorganisatsioonide Al Qaida ja ühe Mahdi Armee kesktasemel juhi ning Süüria ja Sudaani päritolu välisvõitlejaid. Avastati kokku kuus suuremat relvapeidikut ning konfiskeeriti üle 150 käsitulirelva.