Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepperi sõnul võib meeste ja naiste vahelise hariduslõhe üks põhjus olla väärtushinnangutes – Eesti ühiskonnas saab mees hea töö ka ilma hea hariduseta ning seega ei ole akadeemiline kraad väärtus ega vältimatus.
Eestis on Eurostati andmetel kõrgharidusega 28 protsenti meestest ning 50 protsenti naistest, mis on teiste Euroopa riikide võrdluses suurim erinevus.
Sepperi sõnul on juurdepääs hariduse saamisele üks väheseid valdkondi, kus oleme väga positiivse arenguna saavutanud sugude võrdsuse, st naised, kes ajalooliselt on pidanud võitlema välja võrdsed õigused meestega saada haridust, omandavad meestega võrdselt haridust ning on läinud teatud näitajate poolest isegi meestest mööda.
BA ja doktoriõppesse vastuvõetud naiste ja meeste proportsioon on tema andmetel peaaegu pooleks ning vaid magistriõppes on viimastel aastatel olnud naiste osakaal 60 protsenti ja üle.
«BA ja MA lõpetajate seas on naiste osakaal 70 protsendi lähedal ning teatud aastatel on olnud ka üle 70 protsendi,» lisas Sepper. «Doktoriõpingud lõpetanud tudengite seas on sugude proportsioon ideaalilähedane – naiste osakaal on kõikunud viimasel viiel aastal 46-51 protsendi vahel.»
Kuna naiste ja meeste arvu erinevus lõpetajate seas on BA ja MA õppes juba kaunis suur, siis tuleb Sepperi hinnangul analüüsida, mis põhjusel ei soovi mehed oma õpingutega diplomi või kraadi omandamiseni välja minna.
«Tuleb uurida, kas tegu on näiteks väärtustes – Eesti ühiskonnas saab mees hea töö ka ilma hea hariduseta ning seega ei ole akadeemiline kraad väärtus ega vältimatus,» arutles Sepper. «Kas tegu on motivatsioonis – haridus või haridust tõendav formaalne dokument ei anna midagi tööelus edu saavutamisele juurde. Samuti võib meestudengitel olla suurem ühiskondlik surve asuda tööle, sest neilt ootab sotsiaalne norm endiselt leivateenija rolli täitmist.»
Sepperi väitel on probleem endiselt sooline segregatsioon hariduses – naiste ja meeste erialavalikud on erinevad ning koondutakse traditsioonide kohaselt nn naiste- ja meestealadele. Ehkki võrreldes paljude Euroopa riikidega ei olevat meie meeste ja naiste erialavalikud enam nii väga traditsioonilised (näiteks juura, majanduse ja meditsiini teaduskondades ei domineeri juba ammu mehed).
«Soolise võrdõiguslikkuse eesmärk hariduses on aga see, et naiste ja meeste osakaal erinevatel erialadel, ükskõik millisel kraadiõppe tasandil, oleks võimalikult võrdne,» lausus ta. «Naisi peaks juurde tulema reaalteadustesse ja IKT aladele.»
Sepper tõi näiteks, et Euroopa Komisjoni hariduse, kultuuri, mitmekeelsuse ja noorte volinik Androulla Vassilou on öelnud, et Euroopa progressi jaoks on vältimatu, et IKT alale ja reaalteadustesse tuleks rohkem naisi õppima. «Me ei saa endale lubada seda, et talendid kaduma lähevad,» lisas Sepper.
Endisest rohkem mehi peaks tema sõnul suunduma õppima humanitaaralasid, sotsiaaltööd, pedagoogikat.
«Segregatsiooni vähendamine hariduses aitab vähendada ka soolist segregatsiooni tööturul – negatiivne näitaja, mille poolest oleme kahjuks Euroopa riikide seas esirinnas,» lausus Sepper.
«Probleem on ka see, et naiste kõrge haridustase ei ole toonud kaasa naiste kõrgemat esindatust tippjuhtide tasemel, ei majanduses ega poliitikas,» tõi Sepper välja. «St, et talendid ja investeering haridusse, sh Eesti riigi raha, läheb osaliselt kaduma.»
Sepper sõnul peaksime endisest enam nõutama riiklikul tasemel taga naiste haridusse investeeritult n-ö kasumit – kaotades takistused naiste teel tippjuhtide kohtadele, et kõige andekamad, targemad ja haritumad naised saaksid võrdselt meestega tuua riigile kasu töötades ühiskondlikult olulistel kohtadel.