Ebapopulaarsed otsused tuleb langetada kiiresti, eelarve peab jääma tasakaalu ja lahendus valitsuse ummikseisust päästmiseks peab saabuma kohe – need on peaminister Andrus Ansipi suurimad ülesanded.
Peaminister Ansip lubab hoiduda pikalt vinduvast valitsuskriisist
19. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millised on teie edasised sammud, kui Rahvaliit teatab oma valitsusse tulekust?
Esmalt – «teie» all tuleb mõista Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu koos.
Rääkisin hetk tagasi IRLi esimehe Mart Laariga, kes leidis, et peaminister peab selles olukorras otsuseid tegema.
Meil on probleemi tunnetus täpselt ühesugune. Mõlemad erakonnad saavad aru, kui oluline on töölepinguseaduse ja töötukassa finantsilise jätkusuutlikkuse temaatika. See ei ole kuidagi valitsuse lagunemise ettekääne või väljamõeldud teema. Kui on negatiivsed arengud, siis on järgmine aasta töötukassa miinust ligi neli miljardit.
Kui mõtleme näiteks matusetoetusele, mis on 26 miljonit krooni, siis mõistate, milliseid valusaid otsuseid peame tegema, kui ühed neist on mõõdetavad paarikümne miljoni krooniga ja samas me ei leia kokkuleppeid miljardite osas.
Kuidas ikkagi homme (täna – toim) käitute? Kui tõenäoline on, et vahetate kiiresti välja sotsidest ministrid?
Ma ei sooviks edasist oletada. Vinduv valitsuskriis ei ole kindlasti hea. Vaatame, mis saab tänasest (eilsest) valitsuskabineti istungist – kas oleme valmis muude sisuliste teemadega edasi minema. Iga päev annab uut informatsiooni ja mõnes mõttes jääb järjest vähem valikuvõimalusi.
Sotsiaalminister (Reformierakond) ja haridusminister (IRL) ei ole nõutud kärbetega hakkama saanud. On see teema täna (eile – toim) üleval?
Kindlasti. Ja ükski langetatav otsus ei ole selline, mille rahvas aplodeerides heaks kiidaks. Pannes taas Eesti muu maailmaga samasse konteksti, siis negatiivseid lisaeelarveid on tehtud ja tehakse Leedus ja Lätis, Venemaa on selle teinud ja USAs praegu tehakse. Samuti ülejäänud Euroopa riigid. Eesti pole erand – see on lihtsalt kriisis oleva valitsuse kohustus.
Kas eelarve tasakaal on jätkuvalt prioriteet?
Lõdvaks laskmisel on väikese riigi jaoks väga rängad tagajärjed. Võrreldes lõunanaabritega oleme reitinguagentuuridelt saanud palju paremad reitingud. See tähendab meie ettevõtjate ja elanike jaoks oluliselt odavamat laenuvõimalust, et ettevõtlust edendada.
See on konkurentsieelis, mille saame tänu konservatiivsele eelarvepoliitikale ja mis on praegu mõõdetav miljardites kroonides. See on tegelik tööpuuduse vastu võitlemine.
Valitsuskriisi puhul on räägitud krooni võimalikust devalveerimisest. Kas kartusel on alust?
See on rumal konstruktsioon. Eesti valitsus, ükskõik kes sellesse ka ei kuuluks, peab jätkama konservatiivse eelarvepoliitikaga. See on Eestile toonud siiani edu ja väga kõvasti aidanud meid kriisis.
Ametiühingud on lubanud protestiaktsioone. Kas te rahva tänavale tulekut ei karda?
Küllap saab ka rahvas aru, et klassivõitluse ideoloogia edendamiseks praegune aeg kõige õigem ei ole. Küsimus ei ole selles, et kes saab rohkem – tööandja või töövõtja. Ei ole tööandjatel ammu seda paksu kasumikihti, mida võiks töötajatele loovutada. Praeguse eksistentsi mõte on ettevõtjatel ellujäämises. Kogu maailma töölisliikumise mõte ei ole ka see, et võtta sealt, kust võtta pole. Usun, et selline retoorika Eestis ei lange viljakale pinnasele.