Progeroki kruiis Kariibi merel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Nelis jagab Postimehega oma elamusi viiepäevaselt laevakruiisilt «Cruise to the Edge» progerokisõpradele (vt ka cruisetotheedge.com).
Märtsi viimasel nädalal tõusime Fort Lauderdale’ist (USA Florida) kruiisilaeva MSC Poesia pardale, et alustada müstilist retke 1970. aastate progressiivse rockmuusika kuldaega.
Laev MSC Poesia on 2008. aastal valminud luksuslik alus, muusikalaevade Musica ja Orchestra järglane, mis mehitatud itaallastega ja mille ristis Sophia Loren. Internetist leitud arvustuste põhjal on kogenud ristlejad (20 kruiisi ja rohkem) valinud Poesia kõige ilusamaks ja stiilsemaks laevaks. Laeval vahetuvad regulaarselt kunstinäitused, kuid peamiseks tõmbenumbriks on muusikafestivalid. Peakontserdisaal Teatro Carlo Felice mahutab 1240 kuulajat ehk ligemale pooled reisijad (2550). Esinemiskohti leidub veel ja suurürituste ajaks püstitatakse välislava.
Plaat ühe jutiga
Kruiisi peaesineja oli progesaurus Yes, kelle uus solist Jon Davison vallutas siira ja veenva esinemisega publiku südame. Yes gastroleerib praegu kolme 1970ndate albumit täies mahus esitades. Plaadi «Close To The Edge» kontserdi järel pidas bassimängija Chris Squire vajalikuks märkida, et terve plaat mängiti järjest läbi esimest korda ja pealegi veel keset Kariibi merd. Teisel kontserdil mängiti lisaks muule materjalile veel kord sama plaati ja bassimängija rõõmustas, et saadi sama tükiga maha juba teist korda.
Teise legendaarse progehiiu Genesise omaaegne kitarrist Steve Hackett ilmutas hiljuti uue helikandja «Genesis Revisited II», kuhu ta on kaasanud terve armee muusikuid, et anda uut värvi Genesise kõige väärtuslikuma perioodi kompositsioonidele. Veidi tormine meri ajendas kitarristi mainima, et nii probleemsel laval pole ta enne pidanud mängima. Saalist lisandus märkus: «Ja sa ei saa kuhugi põgeneda.»
Järgmine suurus oli Carl Palmer, kelle koosseis ELP Legacy taastas Emerson, Lake & Palmeri heliloomingut trummide, kitarri ja bassi abil. Ei ütleks, et klahvpillide asendamine kitarriga muusikale au oleks teinud, aga Carl oma terasest trummikomplektiga jättis küll kustumatu mulje. Sarnaselt Yesiga mängiti muusikat suisa plaatide kaupa. Mugandused Modest Mussorgski teostest «Pildid näituselt» ja «Tarkus» kanti ette tavatu agressiivsusega.
Carl esitles lisaks oma kunsti, mis seisnes lampidega varustatud trummipulkade liikumise filmimises ja pildistamises ning hilisemas lõuendile jäädvustamises.
Peamiselt bändides King Crimson ja Asia nime teinud John Wetton üllatas veel ühe 1970ndate supergrupi taaselustamisega. Koos klahvpillimängija-viiuldaja Eddie Jobsoniga toodi lavale UK. Löökriistadel kolistas meistriklassi mees Terry Bozzio, kes vähemalt volüümi poolest Carlile alla ei jäänud.
Hõljuvate saarte juhtum
Programm laeval oli äärmiselt tihe. Vähe sellest, et kõik ansamblid andsid kaks täispikka kontserti, andsid nad ka pressikonverentse, kohtusid publikuga, jagasid autogramme ja lasid end pildistada. Fännid piirasid neid baarides, restoranides, koridorides, basseinides ja basseini ääres – ühesõnaga kõikjal.
Laevareisi tegi kaasa arhitekt, sisekujundaja, kunstnik Roger Dean, kelle lugematud taiesed kaunistavad paljude muusikakollektiivide plaadiümbriseid ja kelle kujundatud oli kruiisi logo. Küsimusele, mida arvab ta filmi «Avatar» hõljuvatest saarekestest (korduv motiiv kunstniku loomingus 1970ndate algusest alates), vastas Roger muheledes, et on väga meelitatud, kui näeb oma ideid levimas.
Nagu üks korralik kruiis ette näeb, tuli laevast paaril korral ka maas käia ja atraktsioonidel osaleda. Meie piirdusime vaatamisega, sest emotsioonid olid jäänud laevale muusikalaviini alla.