Venemaa üritab taas kerkida üleilmseks suurriigiks ja on seetõttu hakanud oma muskleid näitama. Märke Venemaa välispoliitika muutumisest võib pärast president Vladimir Putini veebruaris Münchenis peetud, Venemaad läänele vastandavat kõnet aina rohkem näha.

Lisaks on talvest talve kordunud «probleemid» Euroopale mõeldud nafta- ja gaasitarnetega.

Moskva välispoliitika muutumist on nähtavasti ajendanud kõrge nafta- ja gaasihind, Ameerika nõrgenemine nende enda süül äpardunud Iraagi-avantüüri tõttu ning Hiina ja India tugevnemine.

Ometi ei ole see veel toonud kaasa Venemaa strateegia fundamentaalset muutumist, sest Venemaa on tänini kindel 1990. aastate algul langetatud põhimõttelise tähendusega otsuses olla läänele avatud.

Siiski on Venemaa poliitiline stiil võtnud koostöö asemel omaks vastasseisu. Ajalugu on paraku näidanud, et välispoliitilise stiili muutmine võib kiiresti kaasa tuua strateegia muutmise.

Venemaal käib praegu restauratsioon. Selline periood järgneb kõigile revolutsioonidele ja kaugeleulatuvate muudatuste ajale. Koos Nõukogude Liidu lagunemisega mõranes Venemaa võimukeskus omajagu, aga nüüd seda taastatakse. Selline keskus on alates kuueteistkümnendast sajandist etendanud Venemaa ajaloo kujundamisel võtmerolli – nii ka praegu.

Keskvõimu taastamine on käinud juba mõnda aega. Võib öelda, et keskus määrab suuremas osas Venemaa sisepoliitika ja majanduse arengu, ehkki küll mitte totalitaarselt või autoritaarselt, vaid demokraatlikult ja turumajanduslikult.

Tõsi, demokraatia on mandunud millekski, mida mõnikord nimetatakse «juhitavaks demokraatiaks». Teoreetiliselt on endiselt olemas eri parteid, valimised, pluralistlik ühiskond, sõltumatu kohtusüsteem ja turumajandus. Aga praktikas allub terve süsteem presidendile. Rahval lubatakse veel valida presidenti, aga tegelikult langetatakse otsus, kes saab presidendiks, juba varem.

Ehkki Venemaa aastane SKT seisab lähedal Itaalia omale, on Venemaa endiselt globaalne suurriik ning liiga tähtis, et teda isoleerida või lausa unustada. Venemaal on tohutu strateegiline kaal. Venemaa tuleviku määrab see, kas ta suudab kompleksselt moderniseerida oma majandust, mis toetub valdavalt nafta, gaasi ja muude loodusvarade ekspordile.

Kui Venemaa majandus sõltub ka edaspidi loodusvaradest, kujuneb temast taas savijalgadel koloss. Tõsi, see ei oleks kaugeltki nii võimas kui kunagine Nõukogude Liit. Alles siis, kui Venemaal õnnestub reinvesteerida naftamajanduse tulu tootlikult, on ta võimeline jätkusuutlikult moderniseeruma.

Aga see nõuab ka edukat poliitilist moderniseerumist, mis tähendab just keskuse võimu piiramist. Selle kõige tähtsam aspekt on kohtute tegeliku sõltumatuse kindlustamine. Lisaks vajab Venemaa oma kultuurile ja traditsioonidele tuginevat kontrollmehhanismi, sest ilma selle ja õigusriigi põhimõtte järgimiseta ei ole toimiv demokraatia lihtsalt võimalik.

Lõpuks tuleb Venemaal luua ka toimiv parteisüsteem, mis omakorda toetaks Venemaa demokraatiat. Pidades silmas maa tohutut suurust, tundub kõige mõistlikum kaheparteisüsteem.

Sellised muudatused võtavad aega ega kulge kahtlemata hõlpsalt ja konfliktideta. See tähendab, et lähitulevikus peab lääs arvestama Venemaaga, mis ihkab tagasi kaotatud imperialistlikku võimu ja kujundab vastavalt oma välispoliitikat.

Rahvusvahelises poliitikas peegeldab ühe poole tugevus tihtipeale teise poole nõrkust. USA ja Euroopa praegune nõrkus lausa kutsub Venemaad omaks võtma vana imperialistlikku poliitikat. See ei tõota midagi head eriti Euroopa turvalisusele.

Seepärast on Euroopa strateegilistes huvides Venemaa edukas moderniseerumine ja head suhted. Eelkõige ei saa Euroopa Liit ja selle liikmesriigid aga lubada, et Venemaa hõlvaks taas oma imperialistlikud mõjualad ilma oma põhihuve tõsiselt kahjustamata.

Sel põhjusel on äärmiselt oluline nii Ukraina iseseisvuse kindlustamine kui ka Türgi Euroopa-orientatsiooni tugevdamine.

Niisiis, kui Venemaa moderniseerumine ja demokratiseerumine teenib ka Euroopa huve, siis tema naasmine imperialistliku välispoliitika ja vaevu varjatud autoritarismi juurde kindlasti mitte.

Enamiku venelaste pilk on pööratud läände. Venemaa kujutab Euroopale suurt tiheda koostöö võimalust, aga ka Euroopa asjadesse süveneva sekkumise riski.

Nende võimaluste ja riskide õige hindamine ja ärakasutamine nõuab tugevat ja ühtset Euroopat. Tugev ja ühtne Euroopa suudaks anda olulise panuse Venemaa elujõulisse moderniseerumisse. Nõrk ja lõhestunud Euroopa aga ahvatleb Venemaad astuma ohtlikule tulevikuteele.

Joschka Fischer juhtis paarkümmend aastat Saksamaa roheliste parteid ning oli aastail 1998–2005 Saksamaa välisminister ja asekantsler

Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane