Filmi eesmärk on anda vaatajale aimu, mis on tegelikult Estcoy üksuste Afganistanis veedetud aastate tulemus, ütleb dokumentaalfilmi «144 nädalat patrullbaasis Wahid» autor vanemveebel Jaanus Lensment.
Filmi autor: dokumentaal aitab selgitada sõdurite töö tulemust
22. aprill 2013, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks on seda filmi vaja?
Filmi on vaja, et näha ja mõista, kuidas sõdurid ise oma tegevust Helmandis defineerivad. Selle abil on lihtsam selgitada lähedastele, mis seal täpselt toimunud on. Samuti väärib Wahidi ümbruses saavutatu tähelepanu ja kajastust, sest edusammud seal olid suured. Kohalike elu on väga suurel määral paranenud.
Mis roll oli sinul selles üksuses ja kui palju aitas isiklik kokkupuude kaasa filmi tegemisele?
Olin Estcoy-9 liige, kui 2009. aastal esmakordselt Wahidis olin, tookord jalaväelasena. Estcoy-9 oli esimene jalaväekompanii, mis alaliselt Wahidis paiknes. Eelmisel aastal olin taas lähetatud Estcoy 14 juurde, aga seekord juba videooperaatorina. Estcoy 14 oli see üksus, kes andis Wahidis vastutuse üle liitlastele. Piltlikult öeldes olin Wahidis kohal selle perioodi alguses ja lõpus.
Soov meenutada seda, mis olukord seal oli 2009. aastal ja näha oma silmaga 2012. aasta suvel toimunut - see andiski tõuke teha n-ö audiovisuaalne ettekanne patrullbaasist Wahid ja seda ümbritsevast alast. Isiklik kokkupuude aitas palju, samuti asjaolu, et paljud sõdurid olid juba eelnevalt tuttavad.
Kõige erilisem oli filmimine Wahidi lähistel turul, kus oli umbes 5000 inimest: 2009. aastal käisin oma kaaslastega üle sama platsi, puhastades miiniotsijaga teed. Nüüd aga müütasid kohalikud elanikud seal oma kaupa.
Kui lihtne või keeruline on Helmandi oludes filmi teha, arvestades ülipeenet tolmu, kuuma kliimat ja ohtu tule alla sattuda?
Kuna kaamera, mida kasutasin on väga hea, siis ilmastik ja kliima ei teinud olukorda keeruliseks. Ohu tunnetamine ja sellega arvestamine on nagunii sõduril veres, see ei olnud samuti minu jaoks midagi uut.
Mis on meeldejäävaim mälestus võtetest?
Filmimine Wahidi lähistel turul, kus oli koos umbes 5000 inimest: 2009. aastal käisin oma kaaslastega üle selle sama platsi, puhastades miiniotsijaga teed, nüüd aga müütasid kohalikud elanikud seal oma kaupa. Sain sealt parimad kaadrid illustreerimaks, kuidas olukord selles alas muutunud on.
Kui palju on Helmandis asju, mida ei saanud dokumentaalis näidata?
Mina ei filminud asju, mida ei saa näidata. Nende filmimise keelavad meetmed, mida sõduritena peame rakendama isikkooseisu ja operatsiooni üleüldise julgeoleku tagamiseks - alates päevakavadest lõpetades protseduurireeglitega.
Kas on oodata, et vaatajani jõuavad millalgi ka dokumentaalkaadrid meie kaitseväelaste tegevusest mujal kriisipiirkondades?
See ei ole minu otsustada, aga ma usun küll.
Vanemveebel Lensment töötab Staabi- ja Sidepataljoni teavituskeskuses audio-, video- ja fotogrupi ülemana.