Eelmisel aastal tabati maailma erinevates riikides 130 Leedust, 30 Lätist ja 30 Eestist pärit narkomuula. Aasta varem olid vastavad näitajad Leedus 174, Lätis 71 ja Eestis 26.
Narkokullerite epideemia jõudis Lätti ja Leetu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul oli raske aeg elus. Polnud raha, polnud tööd,» räägib leedulane Gediminas Kleiza, kes 2009. aastal, tollal 20-aastasena jäi Panamas vahele kahe kilo kokaiiniga.
Pärast kolme ja poolt aastat Panama vanglas jätkab ta praegu karistuse kandmist kodumaal. Põhimõtteliselt samasugust juttu – raske elu ja raha polnud – räägivad ka lätlased Andrejs Debesnieks ja Darius Šablevics, kes istuvad oma aega Peruus ANCON 2 nimelises vanglas, kus Re:Baltica ajakirjanik neil paar kuud tagasi külas käis.
Selles Limast natuke põhja poole jäävas vanglas on umbes 25 Balti riikidest pärit narkomuula, sealhulgas mitu eestlast. Näiteks 24-aastane Jõgevalt pärit Varmo Tamm, kes ajakirjanikule oma lugu pihib: «Mul oli laen Swedbankist ja ei leidnud tööd. Ühel peol viskasin tuttava kuuldes nalja, et võiksin raha teenida narkootikume vedades.»
Niisiis, muster on kõigis kolmes riigis sarnane. Sarnased lood, sarnased taustad ja sarnased põhjendused. Erinevusi on aga ka. Kui Leedus ja Lätis läks narkootikumide vedamine massidesse 2009. aastal ehk keset kõige raskemat majanduskriisi, siis Eesti liikus siin, nagu ka mõnel teisel alal, lõunanaabritest mõnevõrra ees.
Meil algas narkokullerite epideemia juba 2006–2007, kui oli hoopiski kiire majanduskasvu ja kiire palgatõusu aeg. Eesti Ekspress kirjutas siis mitmes artiklis Eesti narkomuuladest. Eestist veidi paar-kolm aastat hiljem läks asi massidesse ka Lätis ja Leedus.
Eesti, Läti ja Leedu narkokulleritel on üks sarnasus: see pole kuigi seksikas amet ja ega ka tegutsemine pole kuigi nutikas ega rafineeritud. Peamiseks strateegiaks on lüüa massiga: kui piisavalt palju kullereid välja saata, küll siis osa ka üle piiride ja läbi tollikontrolli jõuab. Paljud jäävad aga kohe vahele.
Näiteks eespool mainitud Varmo Tamm pidi minema läbi lennujaama turvakontrolli, kaheksa kokaiinipakki ümber jalgade seotud. Mehel oli raske isegi kõndida, mismoodi pidi see märkamatuks jääma?
Enamik Lõuna-Ameerika vanglates istuvaid narkokullereid muuseas usub, et nad veetigi lõksu ning et kohalikud narkokaupmehed lasevad teadlikult osadel kulleritel kinni kukkuda, lekitades ise piirivalvuritele infot. Võimalik.
Samas on olemas ka teine seletus. Politsei ütleb, et viimastel aastatel on lihtsalt nii palju Balti riikidest (aga ka laiemalt Ida-Euroopast) pärit narkokullereid Lõuna-Ameerikasse sattunud, et sealsed ametivõimud vaatavadki lihtsalt siit piirkonnast pärit inimesi hoolikamalt. Eriti kui vastad teatud tunnustele.
Näiteks kui oled noor mees, vanuses 20–25. Muidugi, aastatega on ka kullerite profiil mõnevõrra kirjumaks muutunud. Noored mehed on endiselt peamine riskigrupp, aga näiteks Leedu politsei ütleb, et Leedus on kõvasti kasvanud keskealiste narkomuulade osakaal.
«Narkokullerid on kas 20–25-aastased noormehed, kes otsisid seiklusi, või 50–60-aastased, kes sattusid sellele alale meeleheitest,» kirjeldab oma kogemust Lõuna-Ameerika vanglates preester Edmundas Putrimas, kes aitab seak kinnikukkunud leedukaid.
Muidugi on selline grupeerimine üldistus, millest on ka erandeid, aga narkokullerite tausta uurides on selles ka suur tõepõhi. Jah, majanduslikud raskused viivad narkokulleriks, aga suur osa on ka elustiilil.
Kullerite puhul domineerivad sellised arusaamad nagu raha kiiresti ja kähku kätte; pidutseme, kui vähegi annab; vahetame töökohta, kui midagi paremat pakutakse; kui raha otsa lõpeb, võtame laenu; kui raha käes, siis kulutame selle brändiriiete, alkoholi ja auto valuvelgede peale. Vahele jäänud narkokullerite jutustused räägivad sama lugu: kohe, kui mingi raha käes, siis kohe tuli see raha ka maha laristada.