Kukumägi - iseendaga nihverdav parun

«Kaheksa varbaga kuningas»: Andrus Kivirähk kirjutas selle just Kukule, kuid näitejuht Kalju Orro peab tükki dramaturgiliselt nii õnnestunuks ja universaalseks, et selle võiks tõlkida ka inglise keelde. Etendust saab vaadata tuleval nädalal rahvusraamatukogus ja kuu lõpus Linnateatris. Foto: Toomas Huik

Iga sekund kirglikult elu rüüpav Kuku võib küll painduda, kukkuda – kas või linnaliinibussi alla –, aga ta ei murdu. Lavalaudadele naasnud vabahing ajab taga õnne, ja mitte ainult enese, vaid kogu universumi õnne.

On inimesi, kes igaks juhuks, mängu mõttes ja põnevuse pärast vaidlevad vastu. Ükskõik millele. «Kartsin, et oled minekul. Verevahetus, kehakaal vaid veidi üle 50 kilo...» rõõmustad pärast sõbra kuudepikkust haigust teda taas kobedana leiva ja lusti juures leides. «Ah, jäta! Ei vahetatud mul verd...» ühmab ta meelitatult, pannes samas kõhkluse alla kogu kaasa tundmise ja kaasa elamise mõõtskaala.

Arvo Kukumägi (1958-2017) Foto: Toomas Huik

Kuku (54, veri siiski vahetatud) vaidleb ja vaimustub, iluleb ja keeb. Mängib ja väsib. Tema grimmi- ja elukulunud näos reedab sageli iga praoke üleminekut rolli, proosalisse kõrvalhetke, sest ta ei raatsi jätta juhust kasutamata. Ei raatsi jätta hetki elamata.

Kui ta on olemas, siis ta on olemas. Kui teda ei ole, siis teda ei ole. Servad on teravad, nurgad voolujoonelised. Kompromissitu kaasamängija, andekuse laat.

Kui on jagada, siis võtke. Parim temast.

Lahke setu, kes ehitab omaenda teatrimaja, teeb nelja kinorolli ja vähemalt kahte teatritükki korraga, loob kinokooli, sehkendab kinnisvaraga, reisib, vahetab verd ja õhku. «Tegelikult on minu linn Napoli,» mõnuleb ta päev enne aprillikuist Londonisse tuulutusele sõitu.

«Üldiselt aga jäävad minu linnad sinna ladina kanti. Jaa, ilusad naised ... Ka Londonis on imepärased mulatitarid! Kuidas nad riides käivad, kui väljapeetud... Milline väärikus, uhkus, külgetõmbavus! Teinekord kõnnid Oxford striidil, kael kange!

Lihtsalt naudid ja vaatad, et inimeses on midagi imelist. Tegelikult on igas inimeses midagi imelist, aga mõnes on võlu ja sära, mida kaubamajast tarbekaubana kilode kaupa osta ei saa, rohkem kui teises. Lihtsalt mõnes on midagi erilist.»

Minu jaoks oled sina üks kõige ilusam inimene Eestis.

No vot... Kahtlen selles.

Miks?

Sest maailmas on väga palju ilusaid inimesi. Sest ma ei ole puudusteta, minu sisse on süstitud ikka väga palju Kukusid. Ma võin olla õrnuke, varjulilleke, aga samas, kui ma näen ülekohut või vägivalda, siis ma lähen väga keema. Siis ei hoia mind enam miski.

Nagu Astrid Lindgren ütleb – vanajumala õiglane kukulind. See õiglustunne ongi väga ilus.

Ma ei usu jumalat, aga saatusesse ma usun. Kui miski on ette antud, siis nii läheb, ja kogu oma teadliku elu olen ma selles usus veetnud. Loomulikult veeti mind ema käe kõrval ka kirikusse. Ja mulle väga meeldis seal olla.

Miks?

Sest see oli täiesti teine keskkond ja ega seal ei käidud iga pühapäev, vaid ikka suurematel pühadel. Mu isa oli kommunist ju. Ja tema käis ka kirikus. Aga kommunist oli ta selle pärast, et paremat töökohta saada. Sellest kõigest räägib film – «Kuidas ma vene ajal varastasin» –, mida me praegu koos Manfred Vainokiviga teeme. Nihverdamine oli siis A ja O! Asi siis üks või kaks või kolm kolhoosi viljakoormat ära anda ei olnud, kui sulle toodi koju uhkeid värskeid ahvenaid või muud, mida soovisid. See polnud omakasu, vaid nii käiski. See oli elu.

Tallinnas ei olnud võimalik ehitada endale maja, kuna poes puudusid müügilt vastavad jämedad kaablid, mida sai kätte vaid mustalt. Taks oli pudel või kaks viina. See, mis 90ndate alguses toime pandi, oli väga jõhker ja samas nii loomulik. Kes oli partorg, see sai, mis tahtis, kes oli direktor, see sai selle, mis tal vaja oli, kes oli tavaline töömees, see sai peotäie raudnaelu.

Kuidas sina sel ajal nihverdasid?

Mina ei olegi nihverdanud. Mul on amet, kus olen pidanud nihverdama iseenda vahel. Ma olen sunnitud iga päev nihverdama iseendaga. Ka oma suurtel joomaperioodidel – see on nagu hipodroomi traavlil veres, et ta peab iga päev joosta saama.

Mul on psühhotehnika kallal omad harjutused, oma kontsentratsioon, mille jaoks on mul OMA harjutused. See on nii veres, vajan seda kui õhku hoolimata sellest, kas ma siis teen midagi või ma ei tee. Mulle on saatus kinkinud lahkuse mitte olla kogu aeg orbiidil. Ma ei põe seda, kui ma ei saa nägusid teha. Nimetame seda ametit siis nii...

Mis see nägude tegemise amet on?

Näitlemine. Kinos rolli tegemine või nüüd vanuigi teoks teha luul olla drilliteatris. Sellega ei tohi liiale minna. Mina teen seda, mida mina tahan. Neid näitemänge, mida mina tahan, ja valin neid näitlejaid, keda mina tahan. Mul on oma abivägi ja ma ei pea sellise tiluliluliiga tegelema, mida ma ei oska. Mul on oma Bill Gates, kes teeb arvutitööd, sest mul ei jätku selleks lihtsalt aega.

Kui ma saadaks sulle e-kirja, siis seda lugeda ikka oskaksid?

Jaa. Vajalikke loen, mittevajalikke ei oska lugeda. Mul ei ole aega arvutitega tegeleda, sest mul on vaja liiga palju iseendaga tegeleda. Võib-olla on see naeruväärne – minu jaoks ei ole –, et ma soovin sügiseks oma teatrimaja valmis saada.

See polegi nagu teatrimaja, vaid KKP ehk Kaunite Kunstide Pööning. Seal saab teatrit, bluusiõhtuid teha, näitusi korraldada. Mul on ka idiootne plaan avada Kinonäitleja Õpetamise Kool.

On seda võimalik üldse õpetada?

Jah, on. Ma arvan. Võin tuhandest inimesest välja valida viis. See on jõle pikk ja raske protsess. Nii nagu on teatrikooli astumine väga riskantne värk – kui palju toodetakse õnnetuid inimesi! Et võtta enda hoole alla viis inimest ja kasvatada neist kinonäitlejad, kel on olemas see nätakas ja kontsentratsioon ja tahe ja kelle silm räägib. Mitte suu.

Ma ei salli filme, mis on nagu kuuldemängud. Kinos töötavad hoopis teised asjad kui teatris. Kuigi ma armastan ka teatrit, väga head teatrit. Kui ma aga satun vaatama sellist kehvapoolset tükki, siis see võtab teatrisse minemise isu ära.

Filmitegu päris selline ei ole. Ma uurin ju välja, kes mängivad. Teatri puhul samuti – mul on oma usaldusväärsed inimesed, kelle arvamusest ma pean, ja ma uurin välja, mida tasub vaadata, mida mitte.

Võitleb tormi ja hullusega: Kuku teatab nii laval kui ka päriselus: «Olen hull, jah, hull, kuid siiski kuningas!» Foto: Toomas Huik

Kes need usaldusväärsed inimesed sinu jaoks on?

Seda ma ei ütle. Seda ma ei saa öelda, sest see poleks minu poolt õiglane. Sama on raamatutega. Mul on juba keskkoolist see sees, sain oma kirjanduse õpetajalt ja tema mehelt, kes oli Peterburi aristokraatide perekonnast pärit ja rääkis vabalt eesti keelt, jõle võimsa hoo kirjandusse sisse elamiseks.

Lapsena oli mul kogu külaraamatukogu patareilambiga vatiteki all läbi loetud! Ema kustutas kogu aeg tuld ära, sest mul oli ju tarvis hommikul kooli minna. Aga kuidas sa jätad pooleli, kui nii põnev on!

Kuidas sina, hobuseparisniku poeg, nii suureks lugejaks said? Sinu asi oli heina teha, künda.

Eks isa arvaski, et minust saab tubli põllumees. Aga keskkooli viimases klassis tekkis mul õppealajuhatajaga konflikt ja pidin aru andma, kuhu ma edasi õppima lähen. Vastasin siis, et lähen Olustverre mesinikuks. Seda ma ütlesin kiusu pärast. Mis siis, et meil olid ka kodus mesilased. Mis siis, et oli Vene aeg, meie pere aga ei elanud õnnetuses, viletsuses.

Te olite ju setud.

Jah, me olime setud. Külarahvas hoidis kokku, uksi lukku ei pandud. Meie külas oli nagu Venemaal – elamine elamise otsas. Vene ajal anti muidugi ainult 30 sajandikku maad, minu vanaisal oli 60 sajandikku. Aga minu isa oli selline nihverdis, et temal oli ikka hektar maad, kuna meil kasvatati sigu ja pulle ja lehmi ja hobuseid.

Ja sa oled õppinud ka hoopis kärneriks?

Olen. Kõige suurem kingitus, mis ma saan teha, on kinkida sõpradele minu kõige armastatumat õunasorti, kuldrenetti. Kõige viimasele väiksele tütrekesele istutasin tema sündimise kolmandal kuul kuldreneti ja see kannab nüüd vilja. Ilus on vaadata.

Ka mu 8-klassilise kooli parki, mis on nüüd hooldekodu, olen palju puid istutanud. Olen viimasel ajal väga palju Jessenini, Isadora Duncani ja Trotski ja Leniniga tegelenud. Olen Jessenini tüüpi inimene, kuigi ma ei ole mingi luuletaja.

Su hing on väga luuleline.

Mitte ainult luuleline, Jessenin oli väga jõhker vend ka.

Jõhker oled ka.

Mul on mitu armastust korraga. Ma ei suuda elada mitte ühtegi päeva armumata. Ma suudan seda endas ka tekitada. See ei pruugi olla tingimata naisterahvas, ammugi mitte meesterahvas, see võib olla lilleke või kuu või hea disainiga maja, korter, mis tekitab minus selle hea tunde.

See ei pruugi olla särisev, lõõmav tunne, mil lähed koos raamidega «ma-pean-selle-kätte-saama», kuigi ka neid hetki on. Aga ilma kireta elu ei ole minu jaoks. Nii on. Teen taas proove «Kaheksa varbaga kuninga» jaoks, mängime seda mais taas. Ma pole nii kaua teatris mänginud.

Aga sa oled alati soovinud kuningas Leari mängida.

Seda olen soovinud juba viimased 30 aastat.

Mängid sa Leari või oled sa Lear?

Mõne koha peal. Aga viimase aja üks suurimaid armumisi on olnud mul Isadora Duncani ja ühe Saaremaa mehe Ario, ühe ausa Eesti mehe ja Isadora armuloosse. See on tõestisündinud lugu, Saaremaa majakavahi poeg Ario rändas 22-aastasena Pariisi, kohtus seal kuulsate kunstnikega.

Mul valmib sellest teatritükk, kus on ka fantaasiat. Näiteks teeb seal kaasa Lenin, kes oli sel ajal küll juba surnud, aga Lenini sõnatut rolli tahan ma ise mängida.

Olen käsikirja lugenud – miks Lenin kogu aeg näljane on?

Sest see on fakt. Lenin sõi kohutaval hulgal võileibu ja tal oli pidev kõhukinnisus. Miks ei või Leninil inimlikke jooni olla? Selle tüki puhul on konks selles, et kuna mul on ka traktoristipaberid ja ma olen seda ametit pidanud, siis tean, et kui sul on kümnene polt, siis ei saa sinna kuidagi kuuest mutrit külge keerata ehk kui ma ei saa endale lubada neid näitlejaid, keda ma soovin, keda on vaja, siis lükkub see kõik edasi. Kultuurkapital sellele projektile raha ei andnud, jätku see endale, raha taha asi ei jää. Raha vedeleb maas.

Saatus on mind sõpradega õnnistanud. Olen elus palju sigadusi teinud, joomiste ja värkide pärast, ma võiks olla hüljatud, aga sõbrad pole mind jätnud. Ju siis see pole puhtast haletsusest olnud.

Nüüd on kõik korras, mul on palju mõtteid, tegemisi. Varsti on vaja hakata külvama ja kündma ja puid istutama ja kartulit-porgandit maha panna. Ma leian kõigeks aja! Mida enamate asjadega tegeled, seda parem on.

Ma võin mulda kaevata, aga kui mul on roll käsil, siis jookseb paralleelselt ka teine lint, mis töötab hoopis teise tiiruga, ja see olek tekitab palju rohkem mõtteid kui toanurgas istumine ja punnitamine. Kunagi tegin ma kõvasti sporti...

Sa oled jooksnud 34 maratoni?

Midagi sellist, jah. Eks ma jooksen veel. 50 tahaks täis saada. Lapsepõlvest mäletan üht Belgia jooksjat, kes oli pidevalt teine või kolmas, ja tema kasutas lõdvestumiseks kõplamist. Jooksis ära, võttis kõpla õlale ja lihtsalt kõplas.

Tüütu.

Loomulikult! Sest igal inimesel on elus esmatähtis ikkagi ÕNN!

Mitte armastus, tervis, vaid õnn?

Õnn ongi armumine, armastus, sõbrad, loodus, terve universum. See ongi õnn. Et keegi ei kannataks. Muidugi muretsen ka Somaa­lia laste pärast ja saadaks neile raha, aga tean, et see mitte kunagi nendeni ei jõua, sest selle raha eest ostetakse relvi.

Kui sa sel moel leegitsed, mitut asja korraga teed, siis polegi imestada, et sa vahel emotsionaalselt kokku kukud.

Ma ei kuku. Olen selline mees, kes võib painduda, aga ei murdu. Kui murdun, siis lõplikult. Ja kui ma midagi olen pähe võtnud, tunnen, et mu hing nõuab seda, siis ma viin selle läbi. Võtku see või teab mis energia.

Võib-olla seepärast on mul ka häid sõpru, et nad teavad, et kui Kuku midagi väga tahab, siis ta selle ka saavutab. Ma tõesti usun, et kui midagi väga soovida, siis nii ka läheb. Ma usun siiamaani, et mulle kukub tuppa, mind lämmatab 142 miljonit eurot.

Ma nägin seda unes nii selgesti! 142 miljonit eurot. Raha ei ole mulle tähtis, raha on vahend õnnele, ja mitte ainult enese õnnele, vaid kõigi õnnele. Ma ei kogu ega topi raha endale perse vahele.

Palju sa sellest 142 miljonist endale jätaksid? Sa tundud lahke jagajana.

Vaevalt et mulle endale midagi vaja on. Nii palju ehk, et saaksin oma ideid ellu viia.

Oma teatri valmis?

Selle saan ma niikuinii valmis! Sest mul ei ole vaja lennukeid ega laevu.

Usun, et 100 miljonit jagaksid sa laiali. Saadaksid Rein Langi näiteks kosmosereisile, Kuu peale.

Vabalt. Olen naiivitar, aga elan selles õnnes. Olen naiivitar, kel ei puudu ratsionalism. Matemaatikaga on mul küll eluaeg raskusi olnud, aga seda olen teadnud alati, et viis rubla pluss viis rubla on kokku kümme. Rohkem pole tarvis teada.

Olen elanud ka elu, mil olen nädalas hakkama saanud saja krooniga, ja on olnud õhtuid, mil olen kogu varanduse mängu pannud. Mitte mängupõrgutesse, vaid kõrtsidesse. Siis, kui setu hing lööb lõkkele.

Selle aasta 3. jaanuaril kaalusid sa 52,4 kilo.

Jah, ja polegi juurde suurt võtnud. Haigemajas on jube täpsed kaalud, need võtavad grammi täpsusega.

Mis sinuga juhtus?

Midagi ei juhtunud. Tõbi tuli. Ma ei taha sellest rääkida, sest ma pole mingi polkovniku lesk, kes uhkeldab oma hädadega.

See oli väga tõsine tõbi. Võitlesid kolm kuud haiglas, kosumine võttis pea aasta.

Ma saan hakkama. Kõigega. Aga ma ei tohi mõningates asjades üle punnitada.

On see solvav, kui ütled sõpradele, et oled haiglas, aga inimesed mõtlevad automaatselt – ah, Kuku jälle joob? Solvab see sind?

Ei solva. Las nad mõtlevad. Minust on nii palju igasuguseid legende ja eks ma olen oma imagot ise ka kujundanud. Aga ka käraka kaudu on tulnud väga palju rikastavaid kogemusi ja kohtumusi. Mitte ükski kool ei anna nii palju kui oma ala meistrid, kellega kohtusin näiteks Moskva kinokoolis.

Juba varajases nooruses sain tuttavaks toonase Leningradiga, kui käisin turul kurke müümas. See oli uhke aeg. Mul oli kristallvalge särk seljas, ema pani mitu särki kohe kaasa, isa kap­ronlips kummiga ees ja juuksed olid seitlisse aetud.

Lõhnastasin end kell kuus hommikul, panin kolmekordset odekolonni peale ja mul oli järjekord taga. Oskasin toona juba väga hästi vene keelt, aga ühte sõna ma ei teadnud. Ma ei teadnud, mis tähendab sõna paren (e.k poiss – toim). Mulle öeldi seda kogu aeg ja olin tohutult pettunud, saades teada, et paren ei olegi parun. Et ma ei olegi parun! Olin siis 11–12-aastane.

Milline nooruslik enesekindlus – parun kohe!

Nojaa! Leningrad oli hoopis midagi muud kui Moskva, ja nad teadsid, et olen parun! Mõtlesin, et kui nad nii hästi teavad, siis pean veelgi rohkem enese eest hoolitsema. Raha oli mul siis nagu muda ja vanematega oli kokkulepe, et võin sihtotstarbeliselt kulutada seda nii palju kui tarvis.

Turg lõppes kella kahe ajal päeval, siis läksin restorani sööma, käsin kinos ja Ermitaažis, muuseumides. Seda kõike pole võimalik ühes noores inimeses tekitada. See kas on inimeses või ei ole.

Oled laia joonega, oled unistaja ja lubaja ja paljud unistused ka teoks teinud. Oma kursuseõele Anne Veesaarele lubasid, et lähed ükskord temaga Hispaania kiltmaale ratsutama. Ajal, kui ei saanud Nõukogude Liidust välja, lubasid sina viia Anne toonases mõistes maailma lõppu, öeldes: «Usu mind, see kõik on võimalik ühel päeval!»

Lubasin. Sest mind on hispaania kirjandus nii palju innustanud, vaimustanud. Koolis käies oli antikvariaat igapäevane koht, kust läbi käisin, sest hispaania ja ladinaameerika kirjandus haaras! Ja ma võisin seda enesele lubada, kuna mul oli nii hea isa.

Tegelikult oli meie pere rahakott ema käes, kuid isal oli niikuinii oma rahakott ja isa tuli alati mind koer Tipsiga bussi peale saatma ja pani alati sajarublase rinnataskusse, öeldes: «Poig, ma ole es nuur miis olnu, ma tiia...» Ma sain veel 45 rubla stippi ja töötasin kooli ajal ka katlakütjana ehk raha jagus.

Raha läks naiste peale?

Ei... Miks naiste peale? Elu peale! Esimene aasta Tallinnas oli mul väga raske. Ei käinud ma kusagil. Teisel aastal hakkasin Stereos ja Mündi baaris käima. See tähendas lihtsalt teise õhu hingamist. See ei tähendanud, et midagi muud tegemata jäi.

Tänu kinole sai sinust üsna kohe staar.

Mis staar – Eestis pole staare! Tuleb ausalt oma tööd teha. Selle ameti puhul on kõige tähtsam kõik muu ära unustada – naised, lapsed, viin, muusika. Kui ma lähen võtteplatsile või etendusele, on mul üks ja ainus. Kõik on kadunud.

Näitlejate keeles «jätad kalossid ukse taha»?

Jah. Ja mul on tänase päevani komme, võin seda tunnistada, et kui meil oli esimesel kursusel Draamateatris tund, kui ma läksin pühakotta, siis katsusin hiilida sinna nii, et ükski hingeke mind ei näe, ja ma andsin trepile iga kord suud. Ja see on nii tänase päevani.

Minu jaoks on selles tähendus. See mobiliseerib mind. See annab mulle teistsuguse nätaka. Mul on pühad kohad, kuhu lähen üksi, kuhu kedagi kaasa ei vea. Nüüd olen nii vana, et ma ei karda surma. Väga hea on elada nii, kui surma ees hirmu pole.

Olen nii palju surma kõrvalt näinud, olen surijatel kätt hoidnud. Kasvõi mu oma armas isa, kelle surma järel ei saanud ma kaks aastat jalgu alla. Olin täiesti sodi. Ma pole kunagi elus vitsa saanud, seepärast ma selline pujään olengi.

Ema võis tutistada, aga kui isa oli ligi, jooksin tema selja taha ja ta ei lubanud kellelgi midagi teha. Ta ütles: «Mul om üts poig, mul pole kümmet poiga.» Olin mina tema jaoks kallis, oli tema minu jaoks kõik. Pole olemas sõna, nimetust, väljendust, mida tähendas minu jaoks isa. Ta võttis mind igale poole kaasa – ma olin kui tila ta sabas! Isalt olen pärinud kire mitte alla anda, edasi elada.

See kirg on sind aidanud ja hukutanud.

Jah, hukutanud ka.

Ja see kirg teebki sinust ühe kõige ilusama inimese.

Arvo Kukumägi (54)

Sündinud 9. augustil 1958 Setumaal Litvina külas

Haridus:

Satserinna 8-klassiline kool

Värska keskkool

1980. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana

Töö:

1980–1984 töötas ENSV Riiklikus Noorsooteatris, pärast seda vabamees

Mänginud rohkem kui sajas filmis. Filmikunsti juurde sattus lavakunstikateedri tudengina, kui tegi 1977. aastal kaasa kassetti «Karikakramäng» kuuluvas lühifilmis «Tätoveering».

2011. aastal linastunud «Kuku: mina jään ellu» minategelane.

Kevadkülvivoliniku Mait Kukemeri rolli eest filmis «Ideaal­maastik» pälvis 1982. aastal Tallinnas peetud XV üleliidulisel filmifestivalil parima meesnäitleja auhinna.

Elukaaslane Marit, eelnevatest abieludest-kooseludest kokku neli last (kolm tütart ja üks poeg)

Arvamus

Harriet Toompere

näitleja (Kuku valik Isadora Duncani rolli)

«Kukut on mitu ja teda on üks. Ta on ääretult külalislahke ja heldekäeline. Sõnapidaja, täpne. Väga tähelepanelik ja hooliv. Kui ta on võtnud millestki hoolida, siis teeb seda lõpuni, tingimusteta. Kuku on aus, väga avatud meelega, sest ta on näinud väga palju, kogenud paljut.

Ta on ühteaegu äärmiselt tundlik ja habras, samas väga tugev. Ta oleks justkui ilma nahata ja samas raudrüüga, liblikas ja metsloom ühtekokku. Ta näeb inimesi, tunnetab nende maailmu.

Ta võib olla võrdväärne vestluspartner nii presidendile kui ka sibile. Ja mõlemad võivad öelda, et ta on oma poiss. Mõlemad võivad imestada, et kas ta on ka samal alal töötanud, et ta neid nii hästi tunnetab. Kuku on täis lugusid ja seiklusi. Ta on nagu raamatusari «Maailm ja mõnda». Ja ta on hää jutuvestja. Temaga koos kohvikus istudes oled sa ära käinud ka ümbermaailmareisil.

Ma ei tea, millise teo või sõnaga ma selle olen ära teeninud, aga ühel päeval ilmus Kuku mu ellu nagu välk selgest taevast, kutsudes mind filmitudengite näitlikku loengusse, kus me koos Heino Seljamaaga oleksime neile materjaliks.

Igal tudengil oli tund, et teha meiega lühifilm, ja seda ühe päeva jooksul. Täiesti pöörane ja põnev ülesanne. Sealt algas meie sõprus. Ta hoiab ja usaldab mind. Ta on kursis minu teatritegemistega. Ta on mulle andnud väga head ja väärtuslikku tagasisidet.

See sõprus on suur kingitus ja mulle väga oluline. Ma olen talle lõpmatult tänulik. Temaga kokkupuutumine annab mulle alati uue hingamise, mingi uue vaatenurga. Ta tõukab mind edasi. Me oleme temaga mitmeid koostööprojekte kokku unistanud. Kas saavad nad ealeski tõeks, ei tea, aga tühja sest. Meie ühises unistusteruumis on need tõeks saanud. Nad on olemas.»