Eestlasest ooperisõber lootis Milano La Scalas saada harukordse elamuse. Saigi. Kuid mitte päris sellise, nagu oli soovinud.
Maailmakuulus ooperiteater plindris
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäeva õhtul kell 19.30, mil pidi algama Giuseppe Verdi «Macbeth», käib Milanos La Scala ooperiteatri saalis ootusärev sagimine. Etenduse peatse alguse kohta pole antud veel ühtegi märguannet. See annab põhjust lõõpida Lõuna-Euroopa elustiili üle.
Viis minutit pärast algusaega astub lavale mureliku olekuga teatritöötaja ja teatab, et I’m so sorry, kuid teatril on tehnilised probleemid ning 15 minuti pärast antakse uut infot. Mis siis ikka – ootame, teeme pilte, suhtleme nelja itaallasest loožikaaslasega ja jälgime suursuguse maja väljapeetud siseelu.
Enne kella kaheksat tuleb teadustaja uuesti lavale ja ütleb, et teatri lavatehnikaga on tegelikult väga suured probleemid ning ühtegi rekvisiiti tänases etenduses kasutada pole võimalik, kuid etendust ära ei jäeta, see algab kell 20.30, kuid kontsertversioonis.
Õhus on tunda rahulolematust. Teadustaja jätkab, et kellele selline kohitsetud ettekande vorm ei sobi, sel on võimalus pilet ümber vahetada või raha tagasi saada, kuid lahkuma peab enne etenduse algust. Rohkem ta midagi ei selgita.
Algab mõningane sagimine, on ka lahkujaid, kuid mitte palju. Kuna loožikaaslastel on hooajapiletid, pole nad kindlad, milline sel juhul nende lahendus välja näeb, ja nad lähevad asja uurima. Me otsustame abikaasaga kontsertversiooni kuulama jääda, sest on ju kaugele tuldud ning ooperis on solisti hääl kindlasti märksa olulisem kui tema selja taga, all või pea kohal liikuvad mehhanismid.
Teadustaja tuleb peagi uuesti lavale ja teatab, et teater on otsustanud vastu tulla siiski kõikidele külastajatele, olenemata sellest, kas nad jäävad etendusele või mitte, ja kõigile makstakse piletiraha tagasi.
See sõnavõtt tekitab õhtu esimese aplausi, mis, kui tagantjärele võrrelda, on pigem vali. Samuti on saal hoobilt teravmeelset nalja ja naeru täis ning kaubal hakkab jälle jumet olema.
Kus on pistoda?
Viiskümmend minutit õigest ajast hiljem tõmmatakse eesriie eest. Sadakond lauljat istub neutraalse taustaga laval toolidel, viies reas. See minimalistlik pilt jääb ka kogu õhtu ainsaks lavakujunduseks. Koorilauljatele võib ainult kaasa tunda: kogu kolmetunnise etenduse ajal tuli neil istuda küllaltki staatiliselt, püsti tõusid nad ainult laulmise ajaks. Rohkem ei mingisugust liikumist.
Solistid on märksa mugavamas olukorras, sest «uus kontseptsioon» võimaldab neil siiski liikuda kogu lava ulatuses. Samas on kentsakas vaadata stseene, kus peategelane ennastunustavalt žestikuleerib ja laulab pistodast enda käes, kuid saali ei paista mingit terariista.
Oma looži oleme jäänud kahekesi ja sellise arengu üle ei oska kuidagi kurvastada.
Seda infot, et piletid kompenseeritakse kõigile, ei kuulnud need, kes lahkusid pärast esimest teadet kuulekalt saalist, et kassast asja uurida.
Veelgi kummalisem on aga see, et kõigile-raha-tagasi-otsusega pole kursis teatri kassa töötajad, sest umbes tund pärast etenduse algust naasevad kaks loožikaaslast küllaltki tülpinud nägudega, olles jätkuvalt segaduses, sest pärast pikka seismist said nad kassast üksnes vastukäivat ja segast infot.
Olles vaadanud koos meiega esimese vaatuse lõpuni, otsustavad nad vaheajal lahkuda.
Täpselt kell pool kaksteist on pikaleveninud etendus lõppenud. Lauljad saavad hingestatud aplausi. Itaaliale omaselt kõlab ohtralt braavohüüdeid ja muid ovatsioone.
Kogenenumad La Scala külastajad teavad pärast etendust väita, et selliselt esitatuna kostis vokaal saali võimsamalt ja kandvamalt kui tavapärase rohke liikumisega etenduse korral – mis võib isegi tõsi olla.
Selleks ajaks on teater teinud otsuse, et nii hilja enam raha tagastamisega ei tegelda, vaid seda tehakse järgmisel päeval linna südames Piazza del Duomo väljaku all asuvas teatrikassas.
Kuhu jäi bürokraatia?
Järgmisel päeval Toomkiriku juurde sõites mõtlesin, et huvitav, kuidas rahatagastus sel väga «kiire» panganduse ja IT-arenguga «uuendusmeelsel» lõunamaal välja näeb. Sularaha tagastus tundus kõige vähem tõenäoline – kas või seetõttu, et 2000 inimese piletiraha moodustab kokku päris kena summa.
Seega oletasin, et kui Itaalias selline asi nagu rahatagastus üldse teoks peaks saama, saabub pärast hunniku dokumentide täitmist raha krediitkaardile, kuid jumal teab, mitme nädala või kuu möödudes.
Imestus oli suur, kui pärast pooletunnist sabas seismist laoti kiirelt täissumma eurosid peo peale nii, et isegi allkirja andmist ei võimaldatud, rääkimata paberite täitmisest. Elu on täis üllatusi – sedapuhku õnneks meeldivaid.
Ma ei tea, millal oli Euroopa kuulsaimas ooperiteatris viimane selline juhtum, kus maja pidi tagastama kogu väljamüüdud saali tulu. Vähemalt meie itaallastest teatrikaaslased ei osanud midagi sellist meenutada ja pidasid juhtunut väga erakordseks. Igatahes säilitas ooper sellise otsusega head suhted oma kuulajatega, kelle hulgas oli nii kaugelt kohale lennanud ooperisõpru kui ka kohalikke mitmendat põlve ooperipatroone.