Miks sööb Viru pataljoni ülem kolonelleitnant Eero Kinnunen kolmekäigulisest lõunast ainult kolmandiku? Ja mida teeb õhtul, kui võib vormi seljast võtta?
Postipoiss ja Kirdekonn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kell 6.30. Ärkan oma Jõhvi korteris, suundun teenistusse Viru jalaväepataljoni. Kohvi joon tavaliselt pataljonis – selle valmistab see, kes esimesena jõuab. Enamasti on minu kohale saabumise ajaks kohv juba valmis.
8.00. Võtan vastu pataljoni iganädalase rivistuse. Nende korraldamisel on igas väeosas oma traditsioonid: meie väeosas on rivistus teisipäeviti, kuna esmaspäevahommikuti olen ringkonnaülema juures nõupidamisel.
Tunnustan neid, kes on silma paistnud, ja ergutan neid, kes ergutamist vajavad. Rivistus lõpeb alati kogu pataljoni, rohkem kui 400 kaitseväelase paraadmarsiga. Määrustiku järgi hommikusel rivistusel hümni ei laulda – ainult õhtusel.
8.30. Juhin allüksuste ja staabisektsioonide ülemate koosolekut. Kõik esitavad rutiinsed ettekanded. Viimastel päevadel oleme arutanud õppust Kirdekonn – see on Kirde kaitseringkonna Kevadtormi-eelne õppus. Vastase rollis on õppusel Scoutspataljon, kaasa lööb veel logistikapataljon. Kokku annab üle 1300 osalejaga õppus väikese Kevadtormi mõõdu välja.
Kuu aega tagasi algaski pikem õppuste periood, mis kestab mai lõpuni.
Praegu on missioonil neli allohvitseri ja järgmise rotatsiooniga on Afganistani suundumas meie kaplan kapten Ott Aro. Temaga teenisin koos Afganistanis 2007. aastal Now Zadi linna lähistel, kui olin Estcoy-5 ülem.
Kaplan on pataljoniülema jaoks väga tähtis inimene: ta hoolitseb sõdurite heaolu eest ja püüab lahendada nende isiklikke probleeme, millega ülemate poole pöörduda ei taheta.
9.30. Sisenen dokumendihaldussüsteemi Postipoiss ja töötan paberitega. Pataljoni ülemal on väga palju administreerivat tegevust, praegu on olulised kõigi käimasolevate ja algavate õppuste käsud ja käsu lisad.
10.30. Lähen pataljoni veebliga sõdurite väljaõpet kontrollima. Enamasti saavad need, kes pidevalt väljaõppes osalevad, hästi hakkama. Näiteks eelmisel nädalal oli minu käsutuses pataljoni sidegrupp, kes oli saanud väljaõppe siinsamas Viru pataljonis.
Nad oskasid teha kõike, mida ühelt sidegrupilt nõuda võib: korraldasid telefoni- ja arvutiside ühendused, kindlustasid raadiojaamade töö jne. Paraku on ka neid, kelle tervislik seisund ei võimalda täiel määral õppetööst osa võtta.
12.15. Söön lõunat väeosa sööklas. Pakutud kolmest rikkalikust käigust söön tavaliselt ühe. Sõdurid, kes pidevalt metsas harjutavad, söövad loomulikult ära nii supi, prae kui magustoidu.
Viru pataljoni kasarmuid kavatsetakse remontida ja uusi juurde ehitada, et saaksime tulevikus vastu võtta rohkem ajateenijaid ja nende olmetingimused muutuksid paremaks. Väeosa ülemana ma isiklikult küll ehitustegevusega kokku ei puutu, seda korraldab logistikakeskus.
12.45. Jälle Postipoiss ja töö dokumentide ning käskudega. Vaatan läbi järgmiseks nädalaks planeeritud õppuse käsud ja nende lisad, samuti arutame staabiülemaga aktuaalseid teemasid ja tulevasi kohustusi.
14.30. Pataljoni kaaderkoosseisu laskepäeva külastus. Viru pataljonis on väga häid laskureid. Näiteks leitnant Vladimir Kolotõgin saavutas möödunud aastal Belgias relvajõudude meistrivõistlustel taktikalises laskmises kolmanda koha.
17.00. Lõpeb tööpäev. Pärast tööd jooksen tunde järgi umbes tund aega. Püüan sporti teha kolm-neli korda nädalas: talvel suusatasin, nüüd saab juba joosta. Väeosa territooriumil on neljakilomeetrine ring, suvel jooksevad siin kõik – sõdurid, ohvitserid, allohvitserid. Ootan aega, mil saab rattaga sõitma hakata.
18.30. Jõuan koju: õhtusöök, surfan internetis, helistan perele – nemad elavad Tallinnas ja kokku saame nädalavahetustel. Kaitseväeteenistus tähendab, et pead olema valmis teenistus- ja elukohta vahetama.
Olen Viru pataljoni ülem olnud veidi vähem kui aasta, enne seda olin maaväe staabis jalaväeinspektor, sellele eelnes teenistus Scoutspataljonis ja välismissioon Afganistanis. Minu alluvatest osa on Virumaalt pärit, kuid on ka neid, kelle kodu on mujal ning kes sõidavad igal nädalavahetusel pere juurde. Perele on minu eemalolek paratamatus, mis käib kaitseväelase elukutsega kaasa. Nädalavahetused pühendan tavaliselt neile.
Enne magamaminekut loen raamatut – praegu on käsil «Charlie Wilson’s War». Mulle on see viimase aja huvitavaim lugemine. Kuna olen laisk lugeja, vaatasin poole raamatu pealt ka filmi ära.
Raamat on siiski palju detailsem ja väga huvitav – räägib ajast, mil olin ise esimest korda 80ndate lõpul Afganistanis, kui USA valmistas ette oma Nõukogude-vastast kampaaniat ning CIA operatsiooni Afganistanis.
23.00. Magan.