Reis mälu lõppu

Janar Ala
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
W. G. Sebald
«Austerlitz»
Tõlkinud Mati Sirkel
Varrak, 2009
256 lk
W. G. Sebald «Austerlitz» Tõlkinud Mati Sirkel Varrak, 2009 256 lk Foto: Pm

W.G. Sebaldit peetakse üheks20. sajandi lõpu tähtsaimaks kirjanikuks. Ja tundub, et kuulsus ja mõju kasvavad. Kaua ta kirjutada ei saanud, enne saabus surm autõnnetuses.


Esimese n-ö proosateose «Peapööritus. Tunded» avaldas ta saksa keeles 1990. aastal. Edasi järgnesid «Väljarändajad» (1992), «Saturni rõngad» (1995) ja «Austerlitz» (2001). Lisaks luulet, esseistikat jne. Nagu ikka. Ringkonnad on ka kahetsust avaldanud, et Sebaldil Nobel saamata jäi, aga see jäi.



Sündis Saksamaal, kuid suurema osa elust elas Inglismaal, töötas seal kirjandusõppejõuna ülikoolides ja oli üks Briti tõlkekeskuse asutajatest. Kirjandusteadlasena oli Sebald pühendunud austria kirjanduse uurimisele. Sealt ma usun pärinevat ka Sebaldi huvi kõikvõimalike veidrate ja suursuguste arhitektuursete vormide vastu, nende külma ja melanhoolse õhu vastu, mis ta tekstidele rütmi ja tooni loovad.



 Samuti nagu Sebald, elavad ka tema raamatute tegelased – või pigem rändava ja melanhoolse loomuga tegelane, kes on sageli autori alter ego – võõrsil, tajuvad oma puudulikku ja nihkes identiteeti, üritavad selles suuremale selgusele jõuda ja avastavad, et modernsus on neisse mälestusesse augud sisse teinud ja mõte mingitest juurtest või lepitusest on vaid illusioon. Suured 20. sajandi migratsioonisündmused, nagu Esimene ja Teine maailmasõda, on maakaardi ja kohatajud totaalselt laiali pillutanud. Lõpuks traumad murravad tegelase (tegelane läheb hulluks, lõpetab enesetapuga).



Austerlitzist kirjutamine ei ole kerge tegevus, kuigi peaks olema. On see ju kirjandus mis kirjandus – raamat on täis peenelt esitatud mõttekäike, reisi- ja kohakirjeldusi, huvitavat faktoloogiat jne. Puhas nauding. Kuid teemad põimuvad üksteisesse, on sageli esitatud läbi mitme isiku mälufiltri, palju on detaile ja loendeid, raamat on tihe.



Mõnedel hetkedel tabab ka äratundmine, et raamat on tüütu, lisaks kõigele muule. Aga kuna tegemist on ikkagi Sebaldiga, kes mulle väga meeldib – ja isegi kui ei meeldiks, siis sunniks meeldima –, laveerin tollest äratundmisest kõrvale. Ja samas võimaldab tajumine, et miski on tüütu, seda veel täpsemalt ja vägivaldsemalt lugeda. Sebaldit aga tuleb väga täpselt lugeda. N-ö kaasaegse kirjaniku kohta on Sebaldi kirjutuslaad suhteliselt vanamoeline, kandub sinna 20. alguse modernistide kanti – Robert Musil, Walter Benjamin jne.



Jutustajaid on selles raamatus kaks, minajutustaja ja Austerlitz. Minajutustaja isiku kohta me peaaegu midagi teada ei saa, tema jutustava suu on hõivanud Austerlitz ja tema jutustus, tähelepanekud ja teooriad. Sedasorti läbi kahe inimese jutustamine annab loole hajusama fookuse ja võimaldab sealt üles leida neid, keda muidu ei oleks märgatud. Aga las Sebald ise, raamatu peategelase ja tema teadasaamismeetodi kaudu, kirjeldab omi strateegiaid aja ja ajaloo vaatlemisel. «Võimatus täpsemalt sisse vaadata teatavas mõttes juba kaduvatesse piltidesse, ütles Austerliz, viis mind lõpuks mõttele lasta Thersienstadti fragmendist teha aegluubis koopia, mis venitas filmi terve tunni pikkuseks, ja tõepoolest tulid selles neljakordseks pikendatud dokumendis, mida ma sellest peale aina uuesti vaatasin, nähtavale asjad või inimesed, mis või kes olid mulle seni varjatuks jäänud.»



Jacques Austerlitz sööb oma päriselus arhitektuuriteadlase leiba, huvialaks kapitalistliku ajajärgu arhitektuur, «iseäranis selle korrasunni ja monumentaalsusse viiva tendentsi osas, mis kehastus kohtumajades ja karistusasutustes, vaksali- ja büroohoonetes, ooperi- ja hullumajades ning täisnurksete rastrite järgi paika pandud töölisasulastes».


Austerlitzi köidavad kord või korra mõned keerulisemad, baroksemad vormid. Muidugi väljuvad korraotsingud tema arhitektuurialases uurimistöös piiridest. Neid häirib mingisugune hullumeelne impulss, mis on eelkõige seotud sellega, et Austerlitzi identiteet on hägune. Ta on Inglismaal elav Praha juut, kelle isiklik mälu on ajaloo sunnil kinni külmutatud ja seda hakkab ta siis kiht-kihilt üles sulatama.



Austerlitz üritab endale lugu kokku panna, külastab minevikuga seotud kohti, otsib infot, kuid satub informatsioonist või ka selle puudumisest üha suuremasse deliiriumisse. Tema varasem identiteedikonstruktsioon hävib, kuid asemele ei tule muud kui tondid isiklikust ajaloost, mis on läbipõimunud ja räsitud kollektiivsest ajaloost. Austerlitzi puhul siis holokaustist. Aga need, kellele tundub holokaust üleekspluateeritud, ei peaks end segada laskma, sest eelkõige on see raamat ja Sebaldi tehtud kirjandus üldse perfektselt välja joonistatud ja filigraanse täpsusega sooritatud mõtlemis- ja kirjatehnika.



Olulisel kohal on raamatus fotod. Ei teagi praegu ühtegi teist kirjanikku, kes fotosid oma teksti tarbeks nii efektselt ja paratamatult ära kasutaks. Kivirähki «Ivan Orava mälestused» muidugi meenuvad kohe veel, Deleuze ja Guattari «Tuhat platood» ka. Mõned leitud, mõned justkui Austerlitzi enda pildistatud.



Austerlitz on suur fotohuviline, kaamera on rännakutel kogu aeg kaasas ja laskevalmis. Fotodelt on näha väikeseid kaadreid elust või pigem selle kadumisest. Võssakasvanud surnuaed, pool trepikaart, Tšehhi maastik tehasega esiplaanil, kahte lehte hõlmav hiiglaslik fragment  natsipropagandafilmi stoppkaadrist. Peamiselt varemed, kuhtumine, kinnikasvamine. Mööduv, mida tahetakse fikseerida. Aga kuna enamik fotosid on kuidagi fookusest väljas või ebakindlad, siis ei fikseeru eriti midagi. Küll jääb aga natuke kõhe ja ütleme et okultistlikule seansile omane tunne.


Ka pildisõpradele kindlasti huvitav raamat, kas või piltide pärast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles