Leidub neid, kelle sõnul on eestlased kosmost vallutanud juba 200 aastat, alates esimestest maailmakuulsatest Tartu astronoomidest. Sõltumata, kuhu täpselt alguspunkt panna, on meie teadlased ja insenerid osalenud inimkonna tähtsamates sammudes kosmose hõlvamisel rohkem kui arvata osatakse.
Inimkonna esimene kobav samm kosmoses oli 1957. aastal, kui Nõukogude Liit saatis Maa orbiidile tehiskaaslase Sputnik 1 ning tulevased füüsikud Valdo Ruttas ja Heli Hansar Tartu ülikooli vaatlusjaamas valmistusid pisikest kuud jälgima, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».
«Sputnik 1 stardil ei olnud veel Nõukogude Liidul välja arendatud ülemaailmset vaatlusjaamade võrku ja püüti kiiruga korraldada seda ülikoolide ja üliõpilaste toel ning nii asutati ka Tartus satelliitide vaatlusjaam,» selgitas Tartu observatooriumi teadur, astrofüüsik Uno Veismann.
Kümne aastaga kasvas vaatlusest reaalne osalemine kosmoseprogrammis. Just Tartu vaatlusjaama toonase juhi Valdur Tiidu juhtimisel ehitati Tõraveres esimene instrument - tähtede ultraviolettkiirguse tajur -, mis lähetati nõukogude satelliidiga kosmosesse 18. aprillil 1968. Just seda võib pidada kindlaks kuupäevaks, mil ilmaruumi jõudis esimene eestlaste valmistatud seade.
«See oli esimene katsetus ja oleks liig nõuda pööret panevaid avastusi, aga ta oli ka sammuks, mis viis meid lähemale kosmosetehnoloogiale,» märkis Veismann.
Piltlikult öelda eestlaste pilet kosmosesse olid siiski helkivad ööpilved. Täna teatakse, et helkivad ööpilved on tolmu või tahmaosakesed, mida ümbritseb õhuke jääkiht, ent läinud sajandi 1960. aastatel oli nähtus veel suuresti mõistatus. Selle juhtiv uurimiskeskus oli Tõravere ja teadlane Charles Villmann. Et helendus atmosfääris võis segada ka rakettide suunamisseadmeid, pöördus Moskva just eestlaste poole.
Aastate jooksul töötati Tõraveres välja mitu põlvkonda teleradiomeetreid - lihtsalt öeldes optilisi seadmeid kaugel asuva objekti valguse mõõtmiseks -, mis lendasid suurel hulgal kosmosemissioonidel.
Siiski ei olnud alati eestlastel õnne. Juhtus seda, et aparaadid orbiidile viima pidanud rakett hävis või tekkis orbiidil tõrge, näiteks pisikesed pürolaengud, mis pidid vaakumis eemaldama aparatuuri katte, tõrkusid.
«Antud juhul osa laenguid ei plahvatanud, kate tuli ainult osaliselt eest ära, mõned instrumendid nägid kosmost, meie oma sel korral mitte,» rääkis Veismann, lisades, et sellest ei tohtinud aga kusagil rääkida.
Eestlane aitas kaasa Apollo kosmosesse lennutamisele
Eestlased osalesid tegelikult kosmosevõidujooksus ka teisel pool Atlandi ookeanit. Veel elusolevatest Eesti kosmosepioneeridest üks tähelepanuväärsemaid on sõjapõgenikuna sünnimaalt lahkunud Ain Laats, kes muu hulgas osales jänkid esimesena Kuule viinud Apollo raketi juhtimissüsteemide loomises.
Ka ameeriklastel oli mitmeid tagasilööke. Laats osales näiteks Apollo 13 lennu juhtimises, kui hapnikuballooni plahvatuse tõttu missiooni kolmandal päeval ei suudetud kosmoselaevas enam elektrit toota ja meeskond pidi Kuul maandumata tagasi pöörduma.
«Nad tegid tiiru ümber Kuu ja kuumooduli mootor lükkas nad taas Maa trajektoorile. Vaesed poisid külmetasid, sest lülitasid kõik seadmed välja. Maale lähenedes tuli veel põnevust üle elada, kui kõik sisse lülitati, lootuses, et ikka töötab,» meenutas Laats tänavu saates «Püramiidi tipus».
Meeste koju toomiseks otsiti lahendust mitte ainult NASA keskuses, vaid ka Bostonis Massachussetsi tehnoloogiainstituudis, kus vastava töörühma võtmetegelane oli Laats. «Kui Maa atmosfääri sisenedes puudub juhtimissüsteem, kui sisenemisnurk olnuks liiga terav, see toonuks suure häda. Nad oleksid ära põlenud. Kui nurk on liiga nüri, jääb moodul orbiidile põrkuma. See peab olema murdosa kraadi pealt õige nurk,» rääkis Laats saates. Imeline pääsemine andis hiljem ainest Hollywoodi kassahitiks.
Laats oli ideeline Külma Sõja võitleja, kes osales pärast Apollo programmi veel USA ründerakettide arendamises.
Kogutud andmeid hoiti kõigi eest salajases
Tõraverelaste instrumendid lendasid ja töötasid kosmoses küll edukalt, kuid neilt saadud andmeid taheti pahatihti teadlaste endi eest salastada. «See oht rippus meie kohal ja aeg-ajalt pidime me kirjutama seletuskirju ja veenma mingeid organeid ning nii koomiline, kui see ka ei tundu, kirjutama niinimetatud ekspertiisiakte, kus üheks lauseks oli, et antud töö tulemused ei oma mingit erilist tähtsust,» meenutas Veismann.
Ehkki tänapäeval on üldteada fakt, et Põltsamaal valmistati 1960. aastate keskpaigast kuni 1970. aastate keskpaigani nõukogude kosmonautide tuubitoitu, siis avalikult räägiti sellest alles 20 aastat hiljem.
Näide, et isegi autor alati täpselt ei teadnud, mida tema töö tulemustega tehakse, oli Uno Liiv omaaegsest Tallinna polütehnilise instituudi hüdraulika laborist. Oletatakse, et tema uurimistööd ja loodud täppismõõteriistu kasutati muuhulgas süsteemides, mis aitasid orbiidil süstiku ja kosmosejaama põkkumisel ülitäpselt ja võimalikult väikese kütusekuluga manööverdada.
Veel 1991. aastal, vahetult enne impeeriumi lagunemist, esitati Liiv koos kolleegidega liidu ministrite nõukogu preemia kandidaadiks. Ehkki isegi siis ei räägitud tema tööst lahtise tekstiga. Sellel oli saladuslik nimi: «Lendavad aparaadid», «Lendavate aparaatide soojusvahetuse ja juhtimise süsteemide loomine».
Tõravere aparatuuri esimesed missioonid jäid lühikeseks
Kõige muljetavaldavamad kosmoselaevad, mille pardale Tõravere aparatuur jõudis, olid nõukogude orbitaaljaamad. Esimesed missioonid jäid lühikeseks ja lõppesid orbitaaljaama ning aparatuuri hävinguga, kusjuures hukkus ka kosmonaute, aga alates kolmandast orbitaaljaamast laabus kõik plaanipäraselt.
Kokku 20 aasta jooksul arendasid eestlased kosmoseprogrammi jaoks kolm põlvkonda atmosfääri seire seadmeid, mille tipp oli väikest kahurit meenutav aparaat, mis suriseb praegu Tartu ülikooli ajaloo muuseumis.
Kokku lendas eestlaste aparatuur kuuel nõukogude orbitaaljaamal, millest suurim - Mir - tiirles orbiidil 2001. aastani, pardal seesama «kahur». Ehkki see tundub tänapäeval antiikne, kasvas sellest, millega tegelemist 1960. aastatel Tõraveres alustati, orbitaalse kaugseire ja jälgimise tööstus, millest üks osa teenib teaduslikke huve, teine luure eesmärke.
Buranile valmistati mittesüttiv vildist aluskate
Kõige üllatavam näide eestlaste panusest tuleb aga tuntud tootmiskoondisest Mistra. Seal valmistatud vildisarnase materjali tulekindla versiooniga kaeti Nõukogude Liidu lagunemiseelne suursaavutus, kosmoselennuk Buran, mis pidi olema vastus ameeriklaste kosmosesüstikule.
«Nende süstikute laskumisel kuumeneb välispind väga kõrge temperatuurini, 1000 või 2000 kraadini ning seepärast on nad väljast kaetud keraamiliste plaatidega. Aga plaadid tuleb omakorda liimida alusele, mis ei tohi olla väga jäik, sest seal soojuspaisumise mõjul muidu jäigast aluspinnast nad eemalduksid ja selleks materjaliks ongi vilditaoline, aga mittepõlev materjal, mida Buranile tehti Vändra tootmiskoondises Mistra,» selgitas Veismann.
Analoogset vaipa leidub tänini sadades Eesti kodudes. Burani ainsaks jäänud lennul 1988. aastal lendas kosmosesse aga eriline mistra, milles kasutati räniühenditest kiudu. «Nüüd on teada ka, et ta pidas ennast hästi üleval, et ka ameeriklased loendavad laskumisel ärakukkunud plaatide arvu, Burani lennul oli see midagi kuus või seitse. See on väga, see on väga hea näitaja,» rääkis Veismann.
Samas liikus legend, et on eestlasest astronaut – Jack Lausma. See oli siiski eksitus ja ükski eestlane pole seni kosmoses käinud.
See pole kindlasti lõplik ülevaade eestlaste panusest ja mida meil Nõukogude Liidu perioodil nn kinnistes asutustes tehti. Neid, kellel on aga veel andmeid eestlaste panusest Nõukogude Liidu perioodi kosmosevaldkonnas, kutsuvad kosmose-koduloouurijad võtma ühendust «Pealtnägija» kodulehel olevatel kontaktidel.