Ajakirjanik Peeter Ernits alustas mullu sügisel raamatu kirjutamist Arnold Rüütlist ning Eesti lähiajaloost. Raamatus saavad sõna ka mitmed toonased riigimehed, kindralid, suursaadikud ja ministrid. Teos ilmub tuleval sügisel.
Järgneb Postimehe intervjuu autoriga.
Kust tuli idee kirjutada raamat Arnold Rüütlist?
Ümberringi on palju huvitavaid inimesi, kelle mälu on pikem kui haugil ning eluiga veelgi pikem. Nendest inimestest, kes on olnud erivaldkondades olulisel ajal otsustajad, kirjutatakse väga vähe. Nad on tagasihoidlikud ning nende ego ei ole nii suur, et käiksid endast pajatamas.
Kui aga ükskõik millise sündmuse osalistest pooled vaikivad ja teine pool räägib, jääb kõlama vaid viimaste verisoon juhtunust.
Mul on kahju, et Vaino Väljas vaikib ja Ülo Nugis lahkus vaikides. Edgar Savisaar kirjutab ja räägib aga ka mitte kõigest, Mart Laari öeldu on jõudnud ka ajalooõpikusse.
Nooremale põlvkonnale on jäänud ettekujutus, et Eesti lähiajalugu algas 1992. aastal, enne seda oli punavõim ja okupandid. Vahepeal oli aga ülemineku aeg, mis oli väga karm. Sellest hallist tsoonist ja sellest, mis toona tegelikult toimus on vähe kirjutatud.
Jüri Raidla, toonane justiitsminister ja praegune advokaat, on öelnud, et nõukogude liidu purustasid kaks sõda – Ronald Reagani tähtede sõda ja seaduste sõda. Viimane leidis aset aga Kadriorus ning selle taga oli Arnold Rüütel, sellest on väga vähe räägitud.
Mida peate silmas seaduste sõja all?
Perestroika ajal hakati tegema uut nõukogude liidu konstitutsiooni, see saadi ka valmis ning edastati liiduvabariikidele vastuvõtmiseks. Eesti aga saatis dokumendi Moskvasse tagasi öeldes, et võite oma seaduse Moskvas vastu võtta aga need hakkavad kehtima Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis (ENSV) siis kui ülemnõukogu presiidium need registreerib, me lähtume seaduse vastuvõtmisel rahvusvahelisest õiguses ning selle vastu Moskva ei saanud. Toona oli presiidiumi esimees Arnold Rüütel.
Kuidas saite Rüütli nõusse raamatut tegema?
Rüütel punnis pikalt vastu aga kuni eelmise sügiseni. Ja siis läks karussell käima, lõputud vestlused öötundideni. Miks ta oma meelt muutis, ma lõpuni ei tea.
Vestluste käigus aga ilmnes mulle teine Arnold Rüütel, mitte see, keda tuntakse pikkade venivate lausete poolest, keda oponendid on nimetanud kommunistiks. Vaid inimene, kes istub südaööni üleval, vestleb, on ärgas ja tegus. Ta viskab nalja, kasutab vandesõnu.
Rüütel kuulus ju Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse.
Eesti suguses väikeriigis ei saa kirvega raiuda, et üks on see ja teine. Sageli on topelt mängu, üht räägid, teist mõtled, kolmandat teed. Ta on mänginud Eesti iseseisvuse juures olulist rolli ning nüüd on ta ka hakanud sellest rääkima. Mida rohkem räägitakse seda adekvaatsemaks pilt läheb ja suur osa moodsast ajaloost on aga rääkimata.
Rüütel on teinud Eestile kaks teenet – lagundanud nõukogude liidu ning viinud Eesti Euroopa Liitu. Kui enne Euroopa Liitu astumise referendumit oli toetus otsusele alla poole, siis pärast tema paari kuist kampaaniat tõusis see kordades.
Ka ainsa Eesti presidendina on ta pidanud venelastega tulevahetust. Kui 1941. aastal Vene väed taganesid, koputati Rüütlite talu aknale ning omakaitses olnud Arnoldi isa ulatas ka talle relva, nii tuli neil kodutalu tulevahetuses kaitsta.
Peeter Ernits on Eesti zooloog ja ajakirjanik. Kuni 1980. aastani töötas ta Tallinna Loomaaias teadurina, seejärel Eesti Loodusmuuseumis ning ajakirja Luup peatoimetajana. Praegu on ta Maalehe ajakirjanik. 2011. aasta riigikogu valimistel kandideeris ta Rahvaliidu nimekirjas, kuid ei osutunud valituks.