Riigikogu väliskomisjoni ja Eesti-Afganistani parlamendirühma liikmest sotside liidri Sven Mikseri sõnul ei veena teda valitsuse jutt, justkui läinuks eestlased appi afgaani rahvale ja sealsed tõlgid ise teadsid, mida tegid. Tegelikult on meie parlament lähetanud kaitseväelased kõikidele välisoperatsioonidele kaitsma Eesti rahvuslikke huve, märkis ta Postimehele.
Kas teie arvates heidab Suurbritannia otsus afgaani tõlkide osas kuidagi teistsugust valgust Eesti otsusele tõlk Omari kohta?
Mina näinuks hea meelega, et Eesti otsus olnuks tõlgi suhtes positiivne. Siis saaksime tõepoolest usutaval viisil rääkida sellest, et me kaalume ja hindame iga konkreetset asüülitaotlust vastavalt ohule, mis selle esitaja isikule on.
Praegu näeb Eesti otsus minu jaoks rohkem välja selline, et me lähtusime poliitilisest suunitlusest järgida oma väga konservatiivset pagulas- ja üldse rändepoliitikat, leidsime kunstlikud argumendid ning üritasime näidata otsust tehnilisena, kuigi see on – või vähemalt peaks olema – ühelt poolt poliitiline ja teiselt poolt humanitaarne.
Kas teie olete lõpuks aru saanud, kes, kus, mida Eesti otsuse juures tegi?
Ega ausalt öeldes väga ei ole küll. Avalikkuse ees on seda selgitanud ministrid, esmajoones kaitse-, vähem välis- ja siseminister. Nad kõik on väitnud, et tegemist oli n-ö tehnilisi kriteeriume järgiva otsusega, et see tugines ka mingisugustel kaitseväe poolt antud andmetel või n-ö luureteabel selle kohta, milline Omari ähvardav oht tegelikult on.
Aga pole selget poliitilist seisukohta kas, ja kui, siis milline on Eesti riigi vastutus meie kaitseväega koostööd teinud afgaanide ees. Sellele ei ole keegi ju selgelt vastanud.
Mida võiks teinekord analoogses olukorras teisiti teha, võttes ka arvesse sedasama brittide värsket otsust?
Kindlasti peaksime ütlema, et lähtealus on see, et meil on olemas vastutus inimeste suhtes, kes on Eestile taolisi teeneid osutanud ja kes on kasvõi teoreetiliselt pannud ennast sellega ohuolukorda, ning me oleme valmis seda vastutust kandma. Jutt, mida praegu räägitakse, tegelikult ju ei veena.
Meil on praegu paraku ainult ühtpidi pretsedente ehk me teame, et me oskame öelda «ei», et me oskame anda sellele mingisuguseid formaalseid selgitusi. Me vajaksime kindlasti positiivset pretsedenti, kus oleksime öelnud ka «jah».
Ma väga loodan, et Eesti kaitseväel ei tule lähiajal ette samasuguseid mahukaid välisoperatsioone. Aga kui need peaksid ette tulema, siis võib ka kohalike inimeste koostöövalmidus Eesti kaitseväe suhtes sellest sõltuda.
Nagu teada, eeldasid brittidega koostööd teinud afgaani tõlgid ilmselt, et neid koheldakse analoogselt Iraagis Briti vägedega koostööd teinutega. Esialgu afgaanide ootustele täielikult ei vastatud. Nüüdne otsus annab kindlust, et see on Briti poliitika järjepidev lähenemine.
Minu jaoks ei ole ka päris veenev Eesti valitsuse seisukoht, et eestlased läksid Afganistani appi afgaani rahvale ja need inimesed ise teadsid, mida teevad. Tegelikult on meie parlament lähetanud Eesti kaitseväelased kõikidele välisoperatsioonidele kaitsma Eesti rahvuslikke huve. Me oleme endale öelnud, et teinekord tuleb Eesti rahvuslikke huve kaitsta ka Eesti riigi piiridest väljaspool ja tegelikult inimesed, kes on teinud koostööd Eesti kaitseväega, mille meie oleme saatnud Eesti rahvuslikke huve kaitsma. Öelda, et mitte nemad ei esitanud mingeid teeneid meile, vaid vastupidi – see on selline skolastika, mis tegelikult minu jaoks lõppastmes pädev pole.