Eesti filmi näeb tänavu Cannes’is filmiturul, nagu viimasel tosinal aastal (ühe erandiga 2007. aastast, mil programmis «Un Certain Regard» linastus Kadri Kõusaare «Magnus», mille kohus hiljem kodumaal ära keelas). Igapäevane tõde on, et kui filme tehakse, tuleb neid ka näidata. Sellepärast, et meil ei ole tänavu jälle oma pilti üheski festivaliekraani kavas, ei peaks Eesti filmisõbrad ja -tegijaid ülearu nukraks minema.
Naabritel ei ole ka õnne olnud, näiteks rootslastelt on valitud ainult üks lühifilm, soomlastelt mitte midagi. Holland sai oma mängufilmi, Alex van Warmerdami «Borgmani» Kuldse Palmioksa võistluskavva alles pärast 35 aastat kestnud katsetamist. Nii tundub, et nõnda avaral maastikul, nagu Cannes’is vaadata pakutakse, polegi teinekord teha muud kui oodata hetke, mil valge ninasarvik ehk see SUUR VÕIMALUS meile vastu juhtub. Peaasi on teha rohkem ja erinäolisemaid filme. Ja neid erinäolisi filme meil õnneks ikka ka tehakse.
Eesti filmidest olid turuekraanil juba kodumaa kinodes nähtud Mait Laasi 3D-animatsioon «Lisa Limone», mis praeguseks ei ole veel rahvusvaheliseks esilinastuseks sobivat kutset saanud, küll aga leidis nüüd Cannes’is rahvusvahelise levitaja. Ülejäänud turule toodud filminäited on alles teel kodumaisele ekraanile, päris valmis on turul jooksnud asjadest üksnes hispaanlaste tootmiskoostöö Eestiga, rahvusvahelise jalgpalliafääri lugu «Mustad teemandid».
Päris lõpuni viimistletud ei ole Cannes’is ainult kutsetega vaatajatele näidatud Ilmar Raagi «Kertu» ja Veiko Õunpuu «Free Range» (maakeelset pealkirja sel filmil esialgu pole), mõlemad jõuavad Eestis ekraanile sügisel. Näidati ka Gruusia-Eesti esimest ühistoodangut «Mandariinid». Kui lisada, et Venemaa Roskino esitles Ilmar Raagi juba järgmist mängufilmi «Ma ei tule tagasi» (Venemaa-Soome-Eesti), siis vist ei olegi siinsete tegijate panus suurde filmiturumerre ainult üks kadumaläinud lusikatäis.
Uus hiilgus
Festivaliajakirjad Screen International ja Cannes Market News avaldasid Eesti filmielu ülevaated, märkides muu hulgas ära niihästi hiljuti toimunud muutused Eesti filminduse juhtimises kui Viru Filmifondi loomise. «Balti buum» ja «Eesti liigub edasi» kõlavad igati julgustavate fraasidena, mis sest et reklaami lõhn on turuajakirjade pealkirjadel küljes.
Ka Leedu ja Läti filmindus leidsid kajastamist, kui rääkida kõige ligematest naabritest. Igal juhul on Eesti stendi Vahemere kaldal kenasti külastatud, kodumaiseid tegijaidki on seekord kevadises filmilinnas juba rekordarv, üle poolesaja. Produtsendid, levitajad, festivalitegijad, filmibürokraadid, ajakirjanikud, filmiloojad, nagu ikka ühel korralikul festivalil.
Iga-aastased Prantsuse Riviera filmikülalised, olgu siis produtsendid või filmiajakirjanikud, kes Cannes’is kohal olnud ka ammu enne viimast majanduskriisiaega, kinnitavad, et festival hakkab pärast langust oma kuldaja hiilgust tagasi saama. Ka võistluskava kohta on seni kõlanud kiitvaid hinnanguid – seni pole veel ühtki konkursiprogrammi filmi pressiläbivaatustel välja vilistatud, nagu varem mitu korda on juhtunud. Pole antud ka näha niisugust vaatepilti, mille kohta Jaan Ruus ühel eelmise viisaastaku festivalil mõttetargalt ütles: «See film on nii halb, et on juba hea.»
Siiski, tuleb nõustuda Variety kolmapäevase ülevaateartikli autoriga, et konkursil on tugevate tegijate head filmid, aga kahjuks ei ole need filmid nende tegijate tippteoste tasemel.
Vanad mudelid
Olgu kuidas on, Cannes’i eeskava lõppvalik järgib aastaid kindlaid mustreid, mis sest et aupaistesse pääsevad rangelt valitud. Sõelale jäänud filmides peab paistma (suurte maade) sotsiaalseid probleeme, ikka narkomaania, prostitutsioon ja kuritegevus, kui igavalt see ka ei kõlaks, siis need teemad, mida eesti keeles «lõimimiseks» ja «sooliseks võrdõiguslikkuseks» nimetatakse, samasooliste lähisuhted peavad olema sees vähemalt ühes võistlusfilmis, holokausti ei tohi unustada, tuletati meelde seegi kord, ehkki vaid väljaspool võistluskava näidatud dokfilmiga. Peab olema mõni kirjandusklassika ekraniseering, peab olema mõni film, mis laseb vaatajale meelde tulla Euroopa kultuuri (kaduval) suurusel ja hiilgusel...
Muidugi mõned puhtad žanrifilmid, nagu päti ja politseiniku lugude variatsioonid, kindlasti mõni peredraama, midagi sõjakolletest, vähemalt üks film Mustalt Mandrilt – ega see Cannes’i võistlusprogrammi alusluustik aastast aastasse eriti erinegi. Aga tõsi on ju seegi, et põhilisi lootüüpe on maailmas ka ainult äärmiselt piiratud arv, tosin või natuke rohkem, ülejäänud on variatsioonid samadest lugudest.
Festivali 8. päevaks on 13 filmi 20st näidatud, kuid tundub, et üllatusi on viimastel päevadel tulemas, kuna seda päris-päris Palmioksa filmi pole justkui veel ära näidatud/nähtud.
Maailma tippkriitikute edetabelis ajakirjas Screen International on praeguseks juhtkohale kerkinud vendade Coenite Ameerika folkmuusika 1950. aastatesse laskuv «Inside Llewyn Davis». Üks prantsuse kriitik märkis tabeli kommentaariks: see on ju angloameerika maitse! Eks see filmidele punktide andmine on ju ka midagi Eurovisiooni hääletamise sarnast, ainult et siin hääletavad profid.
Festivaliajakirjandus ei saa mööda ka krimiuudistest, lisaks juba teatatud juveeliröövile ja tulistamisjuhtumile teatab kolmapäevane Hollywood Reporter veel kahest juveelide ja arvutite röövist staaride residentsides. Tegemist on proffidega, tähtede ID-kaardid ja reisidokumendid jäeti puutumata.
Steven Spielbergi juhitav kohtunike kogu teeb Kuldse Palmioksa saajad teatavaks pühapäeva, 26. mai õhtul.