Janno Järve: kas valitsuse vastu võib streikida?

Janno Järve
, rakendusuuringute keskuse Centar vanemanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janno Järve
Janno Järve Foto: Pm

Ametiühingud plaanivad korraldada 16. juunil üldstreigi eesmärgiga protestida töölepinguseaduse muutmise vastu. Ühest küljest on see pahameele manifestatsioon, mis tuleneb sellest, et kunagi sõlmitud (kuid praeguseks ebarealistlikesse) kokkulepetesse tehakse muudatusi vaatamata ametiühingute vastuseisule.


Teisalt on see lisakoorem niigi vähikäiku tegevale majandusele – keeruline olukord sellest lihtsamaks ei muutu ja pole välistatud, et selle aktsiooni tagajärjel kaob veel mõni töökoht (kui streik ei kujune pikaks, siis on selle mõju loodetavasti siiski suhteliselt tagasihoidlik).



Eeltoodu taustal on aga veel üks, avalikkuses suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud juriidiline nüanss, mis on siiski küllaltki oluline. Nimelt – kas sellist laadi streik on üldse Eestis lubatud? Kollektiivse töötüli lahendamise seadus ütleb, et streik on töökatkestus, mis toimub töötajate või töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks tööandjalt või tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.



Sellest sõnastusest lähtuvalt on streik töövõitluse vahend, mida kasutatakse oma nõudmiste läbisurumiseks vaidluses tööandja või tööandjaid esindava organisatsiooniga. Praegu plaanitava üldstreigi puhul on tegemist poliitilise streigiga, mille eesmärgiks on muuta valitsuse poliitikat.



Lugedes seadust, võiks öelda, et vabariigi valitsuse tegevuse vastu suunatud streiki ei saa tegelikult lugeda streigiks, vähemalt mitte selles mõttes, mida väljendab kollektiivse töötüli lahendamise seaduse paragrahvi 2 lõige 2. Sellisel juhul tekib aga küsimus, kust tuleb seaduslik alus sellise streigi korraldamiseks ja sellel osalemiseks.


Rahvusvaheliselt on suhtumine poliitilistesse streikidesse samuti mitmetine.



Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis (ILO) käsitleb selliseid küsimusi Ühinemisvabaduse Komitee, mis on öelnud, et puhtalt poliitilistel kaalutlustel korraldatavatele streikidele ühinemisvabaduse regulatsioon ei laiene. Teisisõnu tähendab see, et ILO ühinemisvabaduse konventsioonile (C87) tuginedes ei saa valitsuselt nõuda selliste streikide lubamist. Samas on ILO seisukohtadest raske välja lugeda, mida loetakse puhtalt poliitilistel kaalutlustel toimuvaks streigiks.



Nii näiteks on Ühinemisvabaduse Komitee lugenud aktsepteeritavaks streigi, mis oli suunatud samal ajal nii miinimumpalga vähendamise, hinnatõusu kui ka tööpuuduse kasvu vastu. Viimased kaks põhjust võiksid olla üldisemate poliitiliste põhjuste näiteks, miinimumpalga vähendamine aga näide, milles on ametiühingul õigus kaasa rääkida.


Ehk siis piir poliitilise ja mittepoliitilise streigi vahel on suhteliselt hägune ning iga riik peab leidma streigiregulatsiooni kehtestades mõistliku tasakaalu.



Eestis paistab asi praegu olema nii, et streiki kui aktsiooni vabariigi valitsuse tegevuse vastu ette ei nähta. Ei ole sugugi välistatud, et mõni ettevõte, mis kannab üldstreigi tõttu kahju, pöördub kohtusse ja nõuab selle põhjustajatelt tekkinud kahju hüvitamist. Selles pole tegelikult ka midagi väga kummalist.



Kui ettevõte on sõlminud töötajatega kollektiivlepingu ja seda ka täidab, siis tundub olukord, kus töötajad ometigi streikima asuvad, mõnevõrra ebaõiglane. Samas, mis seal salata – tõenäoliselt samavõrd ebaõiglane tundub ametiühingutele see, et neid ei kaasata viimaste seadusemuudatuste arutellu.



Kokkuvõttes oleks ametiühingutel võib-olla mõistlikum kaaluda teisi mooduseid, kuidas oma häält kuuldavaks teha. Pikett tundub üldstreigiga võrreldes veidi ohutum, seda nii juriidilises mõttes kui reaalmajanduslikke mõjusid arvestades.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles