Margus Prangel ütleb «jaa»

Valner Valme
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabakutselise elu toob «Kerge elu» 
ja jõuga võetud puhkuse.
Vabakutselise elu toob «Kerge elu» ja jõuga võetud puhkuse. Foto: Mihkel Maripuu

Margus Prangel (38) tuleb mööda Vana-Posti tänavat, üleni mustas, nagu telesarjas «Kerge elu». Nelja-aastane tütar Marta Helena käekõrval.

Varsti selgub, et musta kuue ja tõsise näo taga peitub ääretult helge inimene. Poolteist aastat tagasi tuli ta ära Eesti Draamateatrist, kus oli töötanud üksteist aastat.

Viimasel ajal pole eriti telesarja, kust Prangel vähemalt kõrvalosas läbi ei vilksaks, aga mitte sellepärast ei tulnud ta draamateatrist ära. Tal on palju teatriprojekte ning vanalinnas Vana-Posti 7 üürib ta koos mõttekaaslastega ruume, kus plaanis korraldada ettevõtmisi märksõnadega «meditatsioon, rütmid, muusika, luule, kurgulaul».

Pranglil on käsil mitu teatriprojekti ja mõne rolliga jätkab ta ka draamateatris. Mees on rajanud maakodu Lääne-Virumaale, kus elatakse aasta soojemal ajal.

Telefonis teietanud, läksime kokku saades Prangli eestvõttel automaatselt sina peale üle. Miks peaks kaks, ma arvan, et suhteliselt normaalset meest, kui neil ei ole lipsu ees ega dokumendimappe kaenlas, teineteist teietama.

Vaadates su tegemiste hulka ja seda, et kohtumist polnud lihtne kokku leppida (võte, võte, võte), pole vabakutselisena su koormus vist vähenenud, pigem vastupidi?

Ausalt öeldes arvasin, et see vahe on suurem, kas olen teatris või vabakutseline. Mul ei ole isegi draamateatri suhtes mingeid teisi tundeid tekkinud. Lähen sinna majja samamoodi, nagu varem kümme aastat käisin. Elan vabakutselise elu, aga käin ikka teatrite ustest sisse-välja.

Kalender on tihe?

Jah, pärast teatrist äratulekut pidin hakkama ise oma kalendrit plaanima ja esimene aasta läkski tiheda graafiku alusel, kuna vaatasin, et noh, põhimõtteliselt, teisipäeva õhtul on ka võimalik. Pühapäeval, ütleme, ka on võimalik. Ainus asi, mida ma sinna sisse siis ei arvestanud, oli oma vaba aeg ja pere. Aga selle aja peab paratamatult ka leidma. Siis läks juba päris väsitavaks.

Olen alati sisimas tahtnud öelda, et ma ei tee tööd, ma ei käi tööl, see ei käi mu eluvaatega kokku. Aga kui kohustusi, mis ma ise oma kukile võtsin, tuli liiga palju, muutus see juba töötegemiseks, ja seda peab peaga piirama. Teatris oli lihtsam, teater dikteeris ikka mingi tempo, määras suvepuhkuse.

Töölkäimine ei olegi enamasti mõnus asi, aga sellega lepitakse. Sina mitte?

Ma nimetan töötegemiseks sellist tööd, mida sa ei taha teha, aga mida pead tegema. Igasugusest asjast tekib mingil hetkel küllastus. Üritan ikkagi päeva õhtusse saata nii, et teen neid asju, mida teen hea tujuga.

Mis praegu käsil on?

Teen draamas veel paari rolli, mis vanadest asjadest on jäänud mängima: «Rahauputus» ja «Grönholmi meetod». Eduard Salmistuga teeme täiesti omapead üht kahemehetükki «Õhtust, Leon!». R.A.A.A.M.-i alt on paar asja ooterežiimil ja just algasid suvetüki proovid «Titanicu orkestriga» Tapa raudteejaamas. TV 3s jooksis «Kerge elu», tundub, et tuleb järg ja seda tuleb teha suvel.

«Heeringat» tehakse juurde. ETVs loen promotekste iga nädal sisse. Siis tohutult nõuab selle koha, VP7, käimasaamine. Uue koha käimatõmbamisel on mõtted kogu aeg selle juures, tuleb kodulehel silma peal hoida, inimestega suhelda. Kevadel korraldasime mõned üritused Nõmme endises kinos Võit, mis võiks uue Von Glehni teatri kodumajaks olla.

Kuidas sul õnnestub kõike korraga kontrolli all hoida?

(Pikk vaikus.)

Vale küsimus.

Ei, ma mõtlen praegu, et tõesti on ääretult palju tegemisi korraga õhus, ja kõik tahavad tähelepanu saada. Aga see on kuidagi nii läinud. Nõmme juhtum oli nii, et sattusin kogemata juures olema, kui arutati, mis saab endiste Nõmme kino ruumidega.

Arvati, et võiks teha ühistupõhise teatri, Nõmme kogukond pakub ise välja, mida nad tahaksid näha. Mõtlesime, et võiks olla alustuseks nädalavahetustel teater, muusika, kino. Tasuta lastehommikud. Nädala sees tantsukursused või mida iganes Nõmme inimesed tahaksid, meie orgunniksime.

Et kogu vooluga kaasa minna ja suuta selge mõistusega kõigile asjadele pühenduda, tuleb aeglustada, lõdvestuda teadlikult. Aeglustamine on kiirendus.

Meditatsioon?

Üldiselt jah.

Loen välja, et sulle jäi näitlemisest väheks. Sul on tugev orgunnivaim sees? Tahad midagi organiseerida, inimestele tekitada midagi?

Naljakas on see, et see on täiesti vastupidi. Tahaks minna metsa, mul on metsas maja, ma tahaks üldse seal olla, teha mingi korrastus oma asjades. Samas... tuleb hoopis uusi asju juurde, millega tegelda.

Pead vist olema halb ei-ütleja.

Siin sa panid küll naelapea pihta. Mul on selline mõtteviis. Et kui sa millelegi «ei» ütled, siis jääd kohapeal sumama, siis sul on mingi probleem selle teemaga. Parim oleks, kui inimene saaks päeva veeta nii, et ta ei peaks tegema midagi muud, kui ütlema «jah», «aitäh», «väga hea», «super», «sobib», «klapib».

Uksed lähevad ees lahti, kõik sujub. Aga kui hakata ütlema, et ma ei taha sinna minna, ma ei taha seda teha, siis tuleb aeg peatada ja vaadata, millega tegu on, miks ma olen sattunud sellisesse punkti, kus ma pean «ei» ütlema.

Ma kujutan ette, et paljudel inimestel, minul vähemalt, on see mure, et tuleb võimete või aja, kui mitte huvi puudus. Ei saa ju kõike vastu võtta, pärast jääb tegemata.

Kvaliteet võib kannatada. Kahtlustangi, et minu puhul on see juhtunud. Tuleb suuta kohutavalt kiiresti keskenduda.

Millega seletad oma telepopulaarsust?

Ma ei oska öelda. See, millega olen teles üles astunud, mind ei rahulda. Mõne teatrirolli puhul võin öelda, et olen rahul. See tähendab, et lähen isuga mängima. Teleasjad jäävad kesisemaks, kõrvaliseks. Aga telesarjade rollid ongi Eestis olemuselt sellised. Näitlejad, kes neid teevad, on proovist võttele kohale jooksnud, et siis jälle etendusele joosta.

Sa võtad seda puhtalt tööna?

Ma ei tahaks võtta. Ma ei ole kõiki pakkumisi vastu võtnud. Üldiselt need on ikkagi põnevad asjad kõik olnud. «Heeringas» näiteks on enda proovilepanek. Tulemus mind eriti ei rahulda, aga see tempo on selline, et õhtul saan teksti, hommikul on võte, samal ajal kui soengut tehakse, vaatad teksti, siis lähed võtteplatsile, samal ajal seatakse kaameraid üles, samal ajal vaatan arvutist, kuidas teised on seda sketši teinud – need on kõik sisseostetud formaadid –, ja siis teed ära, vahest umbes viisteist sketši päevas.

Kõlab võikalt. Ja seejuures peab olema lõbus, naljakas, jätma nii-öelda lope mulje.

Nii ta on. Aga kuna meeskond, kes seda teeb, saab aru, et seda tehes peab igaüks end eriliselt kokku võtma. Siis hoitakse üksteise tuju üleval. Üritatakse anda endast sujuvuse heaks maksimum. Keegi asjata ei plära. Ei õiendata tühja-tähja pärast, hoitakse tundlad lahti, aidatakse üksteist.

Kuidas sulle naljategemine sobib?

Huumorit ma väga hindan, otsin ka igapäevaelus huumoriiva igast asjast üles, ja kui ma draamatükki mängin või suisa mingit traagilisemat asja, alustan alati rolli tegemist sealt, et vaatan, mille peale see tegelane naerab, mis teda võiks vaimustada, milline vaimukus sobib selle tegelasega. Kuivõrd ma eeldan, et iga inimene tahab eelkõige, et oleks lõbus, et elu oleks kerge.

Ma pole siukest meetodit kuulnudki enne.

Kas ta just meetod on, aga see annab aimu sellest, kuidas tegelane mõtleb, milline on tema vaimukusetasand.

Mille peale sa ise naerad?

See algab sealt, mis kriteeriumide järgi üldse maailma vaadata. Kuna mina ei usu juhuseid, või siis on kõik juhus – pigem on ikkagi kõik omavahel seotud –, siis analüüsides mingeid situatsioone, ja lähtudes sellest, et juhuseid ei ole, tekib tihti tunne, et naera puruks, kuidas on võimalik, et ikkagi juhtus selline asi, kuigi juhuseid ei ole.

Kunagi Jan Uuspõlluga laua taga istudes arutlesime, et mis on huumori kese, kuidas seda määratleda. Kõigepealt lahkasime valdkondadeks – estraad, klounaad, absurd, sürr –, mõtlesime, mis komponentidest mahlasem huumor koosneb. Olime sürri ja absurdi juures, mõtlesime, et midagi on nagu veel. Jõime teed. Ühel hetkel saime mõlemad aru. Vestluse käigus kirjeldasime elulisi olukordi ja mõistsime, et nalja kvintessents ongi reaalsus, elu. See pakub ikka kõige ehedamat huumorit.

Kinos või teatris naeran ma harva. Seda tänulikum olen, kui see juhtub.

Mudelnaljad naerma ei aja?

Igasugune nali võib olla naljakas. Isegi nimenali. Kunagi Ugalas tegin tükki, ja Ugala näitlejad mängivad sellist mängu, et pannakse mingi sõna ja nimi kokku. «Ago Gaško(h)vi tahad?». Patom Hänks. Bingo Normet.

See ajas tõesti naerma. Nende asjadega on ka nii, et täiesti nukker ja sünge inimene ei saakski teatris töötada. Aetakse kamarajura, aga see on vaimukas. Pärlitega. Rahvas, kes teatrites töötab, vähemalt näiteseltskond, hindab vaimukat vestlust.

Oled sa tundnud juba puudust ka teatriõhkkonnast, garderoobinaljadest, esikapidudest? Hakkad natuke kõrvale jääma?

Tegelikult ei hakka. Kui ma olen esikal, siis ma olen esikapeol. Garderoobiõhkkonnast ei ole veel jõudnud puudust tundma hakata.

Kui sa teatrist ära tulid, siis kirjutati, et selleks, et maale elama minna.

Sellega natuke liialdati. Nüüd tuttavad tulevad vastu, küsivad, kuidas maal elada on. Põhiliselt olen ikka linnas. See on selline maakoht, kus kasvatame oma söögi põhimõtteliselt, kus lapsed saavad suve otsa ringi tõmmata, ja ise ka nii kaua kui kannatab.

Talvel, kui on kõrged hanged, elame linnas. Poiss käib koolis. Viitnale on kaheksakümmend kilti, proovides õnnestuks käia, istud bussi, mis tuleb viiekümne mindiga linna, samal ajal saab teksti vaadata. Aga koolis käia oleks keerulisem.

Sul on säästlik mõtteviis?

Kuna mina arvan, et me oleme need, mis me sööme, joome ja hingame, siis on ka loogiline, et püüan pakkuda endale ja lähedastele võimalikult puhast vett, puhast õhku ja puhast toitu. Kasvõi natuke.

Loomi aasta ringi ei ole, aga plaanis on küll võtta suveks paar kits-muruniitjat. Või mõne kana, keda saab talveks naabrusse mõnda suuremasse tallu varju anda. Perspektiivis kujutan ette, et mul on päris palju loomi seal.

Siis tõmbad näitlemise koomale?

Kujutan ette, et neid asju saab koos teha. Vahepeal oligi mõte, et lähen maale päriseks, räägin perele augu pähe, lapsed hakkavad Kadrina koolis käima. Ise saaks Rakvere teatris mõnda tükki teha, pakkumised olid. Aga see kõik on natuke vara, meil ei ole seal maal elamine veel aasta ringi eluks valmis.

Sa oled Õismäe poiss.

Jah, aga ka lapsena olin palju maal vanaema juures, kõik koolivaheajad. Tunnen seda maaelu väiksest peale, ja kui esimene laps perre sündis, sai selgeks, et pean leidma koha, kus laps saab õues joosta nii, et ma ei pea kogu aeg vaatama, et ta auto alla ei jääks.

Enne näitekooli õppisid kokaks. Kas see oli eksirännak või tõsine kirg söögitegemise vastu?

Nii ja naa, on siiani kirg söögitegemise vastu ja oli siis ka. Mu vanaema oli laevakokk, sõitis Inglismaa vahet. Lapsest peale nägin, millise hoolega tehakse head süüa. Kui lõpetasin keskkooli, siis pidanuks minema Vene sõjaväkke.

Kuna lõpetasin reaalkallakuga klassi, plaanisin minna pedasse matti õppima, käisin ettevalmistuses ära juba... aga mingi sisetunne ütles, et see ei ole see koht. Ma ei teadnud ka, kuhu mujale, mind ei tõmmanud mingit konkreetset eriala õppima.

Lavaka peale ma ühest küljest ei julgenud mõelda, teisest küljest ei olnud sel aastal sisseastumiseksameid. Kokateema sobis. Nii et lõpuks läksin ikkagi lavakasse.

Mis su firmaroog on?

Kuna teen süüa iga päev, siis neid roogi on täitsa palju, aga ma üritan endale käppa saada India toite. Ja olen ka aru saanud, et taimetoit väsitab inimest vähem kui liha. Aeg-ajalt muidugi on vaja proteiinipauku, kuigi tegelikult saab kõik vajalikud ained taimedest ka kätte. Kasu saab näha õhtul, kui sa ei olegi päevast väsinud.

Vahel ma ikkagi söön liha ja vahel kala, aga üritan mitte. Kuna elutempo on mul kiire, siis on keeruline taimetoitu kaasa teha, ja linna pealt seda jooksvalt leida on üsna raske. Saia ka väga ei taha, siis jääb ikka mingi lihaga asi näppu. Aga järjest vähem.

Mis muusikat sa kuulad?

Iga päev kuulan mantraid ja muusikalisi meditatsioone. Need on tihti 45 minutit kuni tund. Sitari ja tabladega india ja tiibeti rituaalne religioosse sisuga muusika. Olen ise neid plaate Indiast toonud, neid on mulle ka kingitud ja mõned olen saanud ka siit osta, neid ei müüda küll plaadipoodides, aga võib jopata kuskilt antikvariaadist või kirbuturult. See muusika on positiivselt väestatud.

Loen ka, mida erinevad šamaanid on kirjutanud ja rääkinud.

Müstiline pool on sinus tugevalt olemas. Kas sind uudised ja päevapoliitika ka huvitavad?

See on nüüd siis see kõige raskem punkt. Ma absoluutselt ei ole tegelikult kursis. Kui sa küsiksid, kes on sotsiaalminister, siis ma ei oskaks öelda. Taavi Teplenkov äkki. Ajalehti ma ei ole kunagi tellinud, loen neid juhuslikult, kui kätte satuvad. Telekat vaatan üliharva. Tähtsündmused jõuavad sõprade kaudu minuni, aga mul ei jätku selle jaoks tähelepanu.

Kas sul Facebook on?

Korra olin seal, aga kuna ma ei saanud aru, et kui ma vastan, siis kas vastan kõigile ja kes võib mida teha, tulin lõpuks ära sealt, sisetunne ütles.

Suurte inimeste salmik, muidugi. Mida suvi toob?

Eelnimetatud «Titanicu orkestri». Perega pikemat reisi ette võtta ei kavatse, kuna noorim on alles neljakuune. Plaanis on aga jõuga võtta üks puhkus. Kuigi see «Kerge elu» peab ka kuhugi mahtuma, paarkümmend võttepäeva.

Kulunud küsimus, aga – mis on elus kõige tähtsam?

Vastan hea meelega. Kõige tähtsam on hingamine. Loodus on nii geniaalne, et kui sa ise oma mõistusega keerad ühe korraliku käki ja oled õhtuks täiesti zombi, siis automaatrežiim teeb su ikka korda. Unes on õige hingamine.

Kui sa valdad seda ka päeval, saad ka päeval energiat laadida ja imesid korda saata. Uneskõndija olla. Siin me lobiseme, siis me kaugeneme tegelikult kõigest. Aga siis saame seda energiat jälle sisse tagasi tõmmata.

Margus Prangel

Sündinud 7. juulil 1974 Tallinnas.

Lõpetanud Järveotsa gümnaasiumi, Tallinna 15. kutsekeskkooli kokana ja 2000. aastal EMTA kõrgema lavakunstikooli 19. lennu.

Töötanud Eesti Draamateatris (2000–2011). Alates 2011 vabakutseline, osaleb projektis VP7.ee.

Mänginud filmides («Head käed», «Kuldrannake», «Vennad» («Tusenbröder»), «Nõid» («Vedma»), «Klass», «Kuhu põgenevad hinged», «Mina olin siin», «Vasha» jpm) ja teleseriaalides («Õnne 13», «Kättemaksukontor», «Brigaad 3», «Klass – elu pärast», «Riigimehed», «ENSV», «Alpimaja», «Heeringas Veenuse õlal», «Kerge elu» jm).

Elukaaslane Piret, lapsed Paul Jasper (9), Marta Helena (4) ja Lilli Ann (4 kuud).

Arvamus

Tarmo Prangel

noorem vend

Marx on arukas, nutikas, töökas, hoolitsev, kohusetundlik, maitsekas. Marx on nooditabaja. Ta tajub imehästi hea maitse piiri. Täiesti kuldne inimene.

Tal on erakordne oskus näha olukordades ja inimestes koomilisust. Muidugi on tema naljad omade keskel sageli inside-joke’id, aga need üllatavad isegi mind. Kui ta ikka võtab telefoni vastu sõnadega «Ribery tagasi», matkides jalgpalliülekandeid, siis see jahmatab ja ajab naerma.

Marx on kõige parem Vend, kes üldse võib olla, ja ma olen selle pärast väga õnnelik. Tema peale võib alati kindel olla. Umbes kord nädalas helistame, alati, kui kohtume, siis lihtsalt räägime, pikalt.

Ja tal on imearmsad ja toredad lapsed!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles