Maailma tippu kuuluvad rannavõrkpallurid ei saa ala katusorganisatsiooni kohta mingit kriitikat teha, sest see toob kaasa karmid sanktsioonid. Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni (FIVB) president on alates 2012. aasta septembrist brasiillane Dr Ary Graça, kes juhib ala justkui diktaator.
Eesti rannavõrkpalli esinumbrid Rivo Vesik ja Kristo Kollo mängivad koos esimest hooaega ja pole MK-sarjas veel head hoogu leidnud. Ent koostöö lihvimisest suurem probleem on nii nende kui paljude teiste mängijate jaoks FIVBi juhtimisstiil. Nimelt muudeti uue juhi tulekuga selle hooaja eel senist punktisüsteemi, mille põhjal mängijad turniiridele pääsesid.
Pidev teadmatus
«Kui varem kuulusid teenitud punktid mängijatele, siis nüüd föderatsioonidele,» selgitab Vesik olukorda. Ja näiteks Brasiilia alaliit kasutab seda kurjasti ära. «See tähendab, et me ei tea kuni viimase hetkeni, kas saame turniiridele peale või mitte ja niimoodi on võistlusteks valmistumine väga keeruline. Istume pakitud kohvritega kodus ja ootame. Hetkel pole teada, kas läheme järgmisele turniirile homme, esmaspäeval või kahe nädala pärast,» lisab Vesik.
Continental-sarjas jagatakse nüüd nii palju punkte, et Aasiast ja Lõuna-Ameerikast saab väga palju tiime mängima ja Euroopa mängijad kannatavad. Brasiilia föderatsioon täidab oma suva järgi kohti ega lase mitmeid kogenud ja tituleeritud pallureid oma teenitud punktidega mängima. Nii on ülekohut tehtud sellistele meestele nagu Harley Marques Silva ja Márcio Araújo. «Sealne alaliit tegi lihtsalt sellise otsuse ja mängijate FIVBile saadetud apellatsiooni muidugi ei rahuldatud, sest Graça on lisaks FIVBile ka Brasiilia alaliidu president,» viitab Vesik huvide konfliktile.
«Eesoleval Rooma turniiril oleme siiani ootejärjekorras, sest Lõuna-Ameerika paarid said sinna tänu kodus teenitud punktidele. Samas pole kindel, kas nad siia üldse tulla tahavad. Lõpuks kirjutasin otse mängijatele ja küsisin, kas nad tulevad mängima ja kui ei, siis võtku end maha ja meie saaksime peale,» kirjeldab Vesik. Eesti alaliidule Vesikul etteheiteid pole: «Nemad on alati toetavad ja aitavad igati, ent millegi muutmiseks pole neil suurt sõnaõigust.»
Tobe olukord segab ka sportlaste isiklikku elu. «Ma ei saa naisele öelda, kas ma olen esmaspäeval kodus ja saan näiteks last hoida. Nii ei saa ka tema oma plaane minuga kooskõlastada.»
Uus punktisüsteem võeti kasutusele ilma mängijatega läbi rääkimata ja sisuliselt üleöö. Nii saatsid mängijad FIVBile ka ühispöördumise. «Teenitud punktid on iga mängija raske tööga välja teenitud ja peavad kuuluma neile,» seisis pöördumises.
«Teil pole mingit õigust senist süsteemi oma suva järgi muuta ja saata turniiridele paare, kes pole seda ära teeninud. Sisuliselt pole uutel tulijatel mingit võimalust sarjas osaleda ja mängima pääsevad ühed ja samad tiimid.»
Samal arvamusel on ka paljud teised mängijad. «Uskumatu, kuidas FIVB manipuleerib meie armastatud alaga,» kommenteerisid muudatusi Hispaania olümpianaiskonna liikmed Liliana Fernandez ja Elsa Baquerizo kodumaisele meediale. «See on vastuvõetamatu. Meie punktid on meie omad ja kellelgi pole õigust neid ümber jagada!» Soomlanna Erika Nyström lisas Facebookis: «Paljud sportlased tahavad nende naeruväärsete reeglite vastu võidelda. Loodetavasti saame oma armastatud ala tagasi sellisena, nagu see oli, ja see hullus ei lähe läbi!»
Üheksaliikmeline mängijate delegatsioon, kuhu kuulus näiteks ameeriklasest olümpiavõitja Todd Rodgers, käis liidu juhtkonnaga ka kohtumas, ent suurt abi polnud sellestki. Vastuseks oma küsimustele saadi demagoogilist juttu, et kõik muudatused on tehtud ala edendamiseks.
Postimehe saadetud küsimustele katusorganisatsioonilt mingit vastust ei tulnud.
Streik võib aidata
«Kui kisa tõstsime, ähvardas FIVB kõiki protestijaid tulevikus mitte turniiridele lasta. Soome mängijaid ähvardati, et juhul, kui nende paar keeldub FIVBi turniiril mängimast, siis ei lasta ka nende saalikoondist edaspidi võistlema,» toob Vesik uskumatuna tunduva näite.
Nii ei jäägi sportlastel muud üle, kui abi saamiseks advokaatide poole pöörduda. «Käib tegutsemine, et advokaatide abiga mängijate ühendus teha ja vajadusel kasvõi kohtutee ette võtta,» räägib Vesik, lisades, et viimase abinõuna kaalutakse streikimist.
«Streik on asi, mida me keegi ju teha ei taha, me tahame mängida. Aga kui muud üle ei jää, siis ka see on üks võimalus. 2005. aasta Berliini MMil muudeti samuti mängijate soovi vastaselt süsteemi ning võrkpallurid keeldusid võistlemast. Siis muudeti kõik tagasi sellesama turniiri ajal,» meenutab ta.