Kohus: Reiljanit šokivangistusega ümber ei kasvata

Postimees avaldab Tallinna Ringkonnakohtu maadevahetuse süüasja Villu Reiljanit puudutava otsuse ning kohtu põhjenduse, miks endist keskkonnaministrit pole mõtet vangi panna.

Prokurörid on taotlenud mõista V. Reiljanile karistuseks 4 aastat vangistust, so alla KarS § 294 lg 2 keskmist määra, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel osaliselt tingimisi kohaldamata 4 aastase katseajaga.

V. Reiljani süü suuruse hindamisel arvestab kohtukolleegium eelkõige seda, et tegemist on ministriga, so kõrgema riigiametnikuga, kelle otsustused toimivad üle kogu riigi. Nii nähtub kriminaalasja materjalidest, et V. Reiljani ebaseaduslik tegevus maadevahetuse käigus ei piirdunud mitte ainult Tallinna linnaga, vaid sobilikke kinnistuid otsiti kogu riigist. Tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud, milles igal süüdistataval, sh V. Reiljanil oli täita oma roll. Seetõttu kestis ebaseaduslik tegevus pikka aega. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et V. Reiljani süü on suur.

Kohtukolleegium V. Reiljani karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist V. Reiljan kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et V. Reiljan jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et V. Reiljanile tuleb mõista vangistus alla sanktsiooni keskmist määra. Konkreetsel mõistetaval karistusmääral peatub kohtukolleegium allpool.

Prokurörid on taotlenud ringkonnakohtult V. Reiljanile mõistetava 4 aastase vangistuse KarS § 73 lg 1,3 alusel osaliselt kohaldamata jätmist ning määrata, et V. Reiljanile mõistetavast karistusest tuleb koheselt ära kanda 6 kuud ja ülejäänud osa ei pöörata täitmisele, kui V. Reiljan ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohtukolleegium ei pea sellise taotluse rahuldamist võimalikuks, sest see ei ole kooskõlas karistusseaduse sätete, valitseva kohtupraktika ega Riigikohtu seisukohtadega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20. veebruari 2007. a otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et KarS §-de 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuvalt osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, so igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes.

V. Reiljani näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 60-aastasel isikul on väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud. Käesolevaks ajaks on V. Reiljan kaotanud oma endise töökoha. Kohtukolleegium loodab, et süüdistatav on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline süütegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium prokuröride seisukohta kohaldada V. Reiljani suhtes lühialalist vangistust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20. veebruari 2007. a otsuses nr 3-1-1-99-06 ja 26. novembri 2007. a otsuses nr 3-1-1-59-07 märkinud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellest seisukohast juhindudes mõistab kohtukolleegium V. Reiljanile karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust ja määrab, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele kui V. Reiljan ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

V. Reiljanile lõpliku karistuse mõistmisel ei saa jätta tähelepanuta, et Harju Maakohtu 19. mai 2009. a otsusega tunnistati ta süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat 3 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1,3 alusel tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. Seega on käesolevaks ajaks V. Reiljanile määratud katseaeg möödunud ja karistus kantud. Käesolevas kohtuotsuses käsitletavad kuriteod on toime pandud enne eelmist kohtuotsust. Seega on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga KarS § 65 lg 1 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2010. a otsuses nr 3-1-1-66-10 on asutud seisukohale, et nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg. Riigikohus on leidnud, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud karistusest lõplikult vabastatud. Riigikohus on selgitanud, et kirjeldatud asjaolud tuleb viimases kohtuotsuses selgesõnaliselt ära märkida. Niimoodi toimides täidab kohus, kes isiku kuritegusid viimasena arutab, KarS § 65 lg-s 1 sätestatud liitkaristuse moodustamise kohustuse ja teeb isikule mitme kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse osas ühtse kohtuotsuse.

Lähtudes eeltoodust leiab kohtukolleegium, et V. Reiljanile käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust tuleb KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendada Harju Maakohtu 19. mai 2009 otsusega mõistetud 2 aasta 3 kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõista 5 aastat 9 kuud vangistust. Karistusest lugeda kantuks Harju Maakohtu 19. mai 2009 otsusega V. Reiljanile mõistetud 2 aastat 3 kuud vangistust. V. Reiljanil lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui V. Reiljan ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohus: Reiljanit šokivangistusega ümber ei kasvata

New Yorgi kohus tühistas Harvey Weinsteini süüdimõistva otsuse

KRISTER KIVI ⟩ Kas on rahu pärast sõda?

Iraani kohus mõistis tuntud räppari protestide toetamise eest surma

Differt ei pea Pariisis sõjardite vastu vehklema

OLED NENDE SEAS? ⟩ Nendel kuupäevadel sündinud inimesed võiksid olla nädalalõpul ettevaatlikud

Tsahkna Bolti kaasusest: kurb on vaadata klapperjahti

RAINER SAKS ⟩ Praegu Kremlis toimuv viitab, et keegi soovib Putinit välja vahetada

Ligi: piinlik kuulamine. Jälle

NAINE NAGU TSARINNA ⟩ Venemaa vahistatud asekaitseminister elas uskumatut luksuselu

AHTI KALLIKORM ⟩ Sellise ettepaneku heakskiitmisel lakkab auto sisuliselt olemast eraomand

Isegi konservatiividele liig: EKRE viskas liikme kriitilise kommentaari pärast parteist välja

VIDEO ⟩ «Soovin sulle head...» Muusik Jaagup Kreemi ootab ees operatsioon

Märksõnad