Armeenia päevik

Esimene päev

Jerevani lennujaam hämmastab modernsuse ja seda ümbritseva kunstmuruga, kuid teekond kesklinna jääb meelde kontrastidega. Teedel roomavad vanad Žigulid ja Volgad, kõrval möllavad džiibid, mersud ja bemarid. Liinibussidena on käigus ka igivanad PAZ- ja LAZ-bussid, mille mootori jahutuseks pöörleb tohutu ventilaator, katustel toretsemas rivi gaasiballoone.

Teel hotelli täidab episoodiliselt giidi kohuseid Peeter Volkonski, kes juhib muu hulgas tähelepanu kahele konjakitehasele.

Hotellis köidab tähelepanu hinnakiri, mille alusel nõutakse sisse tasu lõhutud inventari eest. Kui restorani salvrätiku rikkumise eest kasseeritakse sisse täpselt 1690 drammi (3 eurot) ja pehme mööbli eest 100 000 drammi (200 eurot), siis kalleimaks inventariosaks on kahtlemata madrats – 118 000 kohalikku rahaühikut (290 eurot).

Pärast rahvadiplomaatia missiooni «Kõik sõidavad Jerevani» pressikonverentsi peame kolleegidega aru, kuhu sööma minna. Valituks osutub üks kesklinna pitsakoht, sest seal pakutakse ka grill-liha ja wifi on tasuta. Grillitud sealiha on kõva ja vintske, ei kõlba kuhugi, ning kui üks seltskonnaliige kelnerilt lisaõlut küsib, kummardub viimane enesestmõistetavalt prügikasti kohale, võtab sealt kaks tühja pudelit ja küsib, kumba sorti eelistate.

Hilja õhtul täituvad Jerevani kesklinna tänavad ja väljakud promeneeriva rahvaga. Lihtsalt et ennast näidata ja teisi vaadata. Keskne Vabariigi väljak on inimestest lausa tulvil! Väljakulähedane toidupoodki on rahvast täis, justkui käiks ostuöö – varutakse kõike. Et tööd ikka kõigile jaguks, näib olevat prioriteet number üks. Nõnda seisab üks noormees juur- ja puuviljaosakonnas kaalu juures, võtab ostjalt vastu kilekotti pandud porgandid, asetab need kaalule, paneb hinnasildi peale ja ulatab siis ostjale tagasi.

Teine päev

Hommikul otsustame sõita bussiga Jerevanist 65 km kaugusel asuva kuulsa Sevani järve kaldale. Kõrvetava päikese all bussijaama kõndides kohtame kaht meest, kel tarivad rasket kartulikotti. Korraga kott rebeneb ning kõnniteele kukuvad kartulite asemel … väikesed vähid.

Bussijaamas avaneb Nõukogude bussitööstuse toodangu 40 aasta tagune värvikirev palett, kuid milline buss kuhu sõidab, jääbki saladuseks, sest kõik kirjad liikuritel on armeenia keeles. Bussijaam ise on pea inimtühi, ent umbes kümnest kassast üks on ka inimesega asustatud. Kuigi venekeelne kiri klaasvitriinil teatab, et parasjagu peaks olema lõunapaus, vastab viisakas daam, kes tegelikult pileteid ei müügi – jaamast ei saa üldse pileteid osta! –, et ta ei tea, milline väikebuss Sevani juurde sõidab.

Võtame siis hoopis Žiguli-takso, mis jaamaplatsil kliente ootab, ega hakka kauplema. Palume juhti meid Sevani juurde ja tagasi sõidutada, ning et saaksime järve juures pool tundi niisama ringi vaadata.

«Istuge peale, 15 000 drammi (27 eurot – toim)!» on ta klientide üle rõõmus ning sõit võib alata. Mõnusa õlle- või veinikõhukesega Araik on algul täiesti vait, kuni küsin, kui kaugele saab tema äsja tanklas täidetud gaasiballooniga sõita. «Kui seade oleks korras, saaks 180 km kaugusele, aga mul tuleb umbes 150 ära,» vastab ta peenikest naistesuitsu pahvides. Tajudes, kuidas me iga hingematva mäevaate peale elavneme, hakkab ta meile tasapisi ise soovitusi jagama ning järve äärde jõudes oleme peaaegu sõbrad.

Sevani järv on tõesti puhta, lausa läbipaistva veega, ning õhkki on siin eriline. Puhas, mägine, linnatolmust vaba. Kuigi turiste tundub siin olevat, kutsutakse meid nii paadisõidule kui ka kalašašlõkki sööma. Väikesest restorani nime kandvast pretensioonitust söögikohast kostab hoogsat idamaist muusikat. Üks ülemeelikutest tantsijatest on haaranud laualt salvräti, et seda edevalt käes keerutada. Araik kuulatab ja tuvastab, et see on iraani rahvamuusika, mille saatel seal mehed tantsivad. Iraanlased armastavat väga Armeenias puhata – mehed saavad siin ju muretult viina juua ning mõned julgemad neiud euroopalikke riideid kanda.

Tagasiteel teeme paar väikest peatust, et rahulikult vaateid nautida, ning Araik, kes väga häguselt Eesti riigi asukohta määratleb, räägib, et elu on Armeenias vilets. Kõik on korrumpeerunud ja kes võimupumba juures, see ka hästi elab, kuid see meid ei üllata. Jerevanile lähenedes osutab mees uhketele tornidele, mida ümbritsevad tohutut territooriumi piirav aed ja kõrged puud. Ühes kolme torniga lossis elavat kohalik oligarh Gagik Tsarukjan, teises tema poeg, ning neile kuuluvat siin nii kasiinod, restoranid, kaubamajad kui ka Multi-nimeline tanklakett.

Lihtne inimene, näiteks kassapidaja, teenivat kuus umbes 70 000 drammi (125 eurot), kontoritöötaja saab 100 000 drammi (200 eurot) kätte, kuid kõrgetel kohtadel olijad või isegi väikelinnade linnapead toppivat taskusse miljoneid dramme. Ta loodab Armeeniast lahkuda ja küsib, kas Soomes on hea elu.

Õhtul otsime kohta, kus süüa ehtsat (ja head) Armeenia šašlõkki. Lootuses teha seda mõnes lihtsas äärelinna söögikohas, sõidame siinse ainsa metrooliini mõlemasse lõpp-peatusse, kuid äärelinna järele seal ei lõhna ja peale suure tränituru ei hakka midagi silma. Nii maandumegi eksootikat otsides raudteejaama välikohvikusse.

Kolmas päev

Täna kutsutakse meid iidsesse Tatevi kloostrisse, mis asub Lõuna-Armeenias, kuid osa reisiseltskonnast põlgab selle reisi pikkuse pärast ära.

Lumemütsiga Ararati mäe (seesama, mille jalamile Noa laev pidama jäi ning mis tegelikult Türgi territooriumil asub) lähistel tehakse esimene peatus. On ikka võimas vaade küll! Mäe ümber orus laiuvad viinamarjaistandused – just siin kasvabki parim mari, millest Jerevani tehases kuulsat armeenia «konjakit» valmistatakse. Tee ääres jagub vaatamist veelgi, sest kohalikud korjavad aprikoosipuudelt valminud vilju. Ette rutates – need sõna otseses mõttes sulavad suus!

Teekond kloostri juurde kestab ligi viis tundi ning Ararati ümber laiuv lauge maastik muutub peagi vägagi mägiseks. Vaateid, mis järgnevate tundide jooksul avanevad, ei saa isegi lummavaks ja hunnituks nimetada, pigem peadpööritavalt kauniks. Pea paneb pööritama ka kurvilistel mägiteedel keerutav buss, mis aeg-ajalt võtab kiirust maha, et läbi lasta mõni lehma- või lambakari ja päikesepruun piitsaga karjus hobusel. Näha on ka seda, et mägede pojad ja tütred ei ela just luksuses, kuid hea tuju tundub olevat neile emapiimaga kaasa antud.

Iidsesse Tatevi kloostrisse, mille territooriumil parajasti metsikut mesilasepesa likvideeritakse ja mille müüridel jooksevad ringi lihavad sisalikud, viib maailma pikim, 5752-meetrine vahepeatusteta köisraudtee ehk õhutramm, mille šveitslased 2010. aastal kümne kuuga valmis ehitasid. 25 inimest mahutav vagun sõidab üle mägede ja orgude kiirusega 10 meetrit sekundis ja teekond kestab 11 ja pool minutit. Vaadete kirjeldamiseks puuduvad sõnad ja ega pildidki suuda nende ülevust jäädvustada.

Tagasiteel hakkab hämarduma. Mägedevahelistel karjamaadel lüpsavad mehed lehmi, lapsed on aetud aeda umbrohtu kõplama ning karjuseid oma hoolealustega on teel endisest rohkem.

Bussi tagareas mekitakse teeäärsest baarist ostetud «konjakit» ning on kuulda, kuidas eestlased isekeskis arutavad, miks meie riigipühad enamasti kurbi sündmusi meenutavad ja rahvalauludestki vähe rõõmu leiab. Keegi üritab laulva revolutsiooni aegsete raskemeelsete laulude ühislaulmist korraldada, kuid asi ei võta vedu.

Neljas päev

Üks Jerevani mitmest toiduturust asub Vabariigi väljakust paari kilomeetri kaugusel, kuid kõrvetavkuumal ennelõunal võtab liikumatu õhk näo hetkega leemendama. Jerevani turg on tegelikult nagu lõunamaa turg ikka – isegi murelid tunduvad olevat ükshaaval läikima hõõrutud ning need on ka korralikult ja kunstipäraselt kuhja laotud.

Palaval päeval on ostjad turuhoones selges vähemuses, müüjad aga seda aktiivsemad. Käed värske või kuivatatud viljaga potentsiaalse ostja poole sirutatud, kiidavad nad ennast ja oma kaupa taevani ning meelitavad ligi astuma, et nende kraami mekiksid. Mõni teeb seda meie kõrvadele väga mahlakas armeenia keeles, ja see kõlab naljakalt. Kui küsime ühelt müüjalt, mis mustad viljad need musta värvi vee sees on, vastatakse, et pähklid, aga neid tuleb enne söömist keeta.

Isegi lihunikud poseerivad kaamera ees meeleldi ja üks maitseainemüüjanna esitab fragmendi rahvalaulust ja -tantsust. Seda muidugi pärast ostu.

Keskpäevast puudub kümme minutit, kui kiriku lähedal puu varjus hinge tõmbame. Äkitselt läheneb umbes 15-aastane tüdruk, kelle kõnnak on kuidagi lodev. Kaks sõna, mis tema huulilt pudenevad, on: «Hallo! Sex?»

Oleme jahmunud ja raputame pead. Tüdruk teeb 90-kraadise pöörde ning läheneb itsitades ja veel lodevama kõnnakuga oma kamraadidele, kahele mitte just Jerevani koorekihti kuuluvale noorukile ja neiule. Nüüd irvitavad kõik neli ühemõtteliselt ja üheskoos.

Viies päev

Vaatamata erakordsele kuumusele, mis sunnib päikesepiste vältimiseks iga natukese aja tagant pudelivett pähe valama, otsustame ronida Jerevani kesklinna kõrgendikule, vanasse Kondi linnaossa, mille elanikud kuuldavasti keelduvad oma kodusid maha jätmast, ehkki sinna tahetakse juba ammu midagi moodsamat ehitada. Nähtu kummastab.

Kitsastel tänavatel on pealtnäha väga vaesed ja lagunevad majapidamised, lausa lobudikud ja hurtsikud, kuid nende ees seisavad sageli Mercedesed või Lexused. Ühel tänavanurgal konutab tootmiskoondise Norma punase-valgetäpiline kuivainekarp eestikeelse kirjaga «riis». Leidub neid, kes turiste märgates pea aknast välja pistavad ja meile midagi armeenia keeles heatujuliselt hüüavad ja lehvitavad.

Lootus pealinnas tõelist Armeenia šašlõkki maitsta kaob ühes peenemat sorti restoranis, kus kõlavad vene multifilmidest tuntud laulud ja kus mitte just vaese pere varateismelise tütre sünnipäeva peetakse. Kelner teatab austusväärselt, et selles majas üritatakse külalistele šašlõkki mitte pakkuda, sest see on liialt lihtne ja tavaline toit. «Võtke näiteks liharooga lapšaaga või kuumadel kividel küpsetatud sealiha juurviljadega, šašlõkiga läheb väga palju aega,» ütleb ta. Sealiha on kuivavõitu, ent kaste ülimaitsev.

Hiiglaslikku džiipi hakatakse rikkuritütre sünnipäeva järelpeo tarvis toite ja jooke ladustama: pitsad, tohutute mõõtmetega tort, puuviljad, salatid ja mida kõike veel.

Öise lennujaama passikontrollis üllatused ei lõpe. Sarmikas näitsik, kes protsessi teostab – isik tuvastatakse siin sõrmejälgedega –, kõnetab eestlasi eesti keeles: «Tere! Parem sõrm, vasak sõrm, head reisi!»

Uskumatu. Nagu Armeenia isegi, kuhu kindlasti tahaks kunagi naasta.

Reisi korraldas In Corpore.


Armeeniasse!

•    Pindala ligi 29 800 km2

•    Naaberriigid: Gruusia, Türgi, Iraan, Aserbaidžaan

•    Üle 90% riigist asub kõrgemal kui 1000 meetrit merepinnast, Sevani järv asub 1900 meetri kõrgusel üle merepinna

•    Elanikke üle 3 miljoni, neist 1,2 miljonit elab pealinnas Jerevanis

•    Rahaühik on dramm, 1 euro võrdub pisut enam kui 500 drammiga

•    Liiter bensiini maksab umbes 500 drammi, pudel odavaimat armeenia «konjakit» 1200 drammi, paremate hind algab 5000 drammist, pakk suitsu maksab keskmiselt 500 drammi, metroožetoon 100 drammi, taksosõit kesklinnas umbes 600 drammi

•    Väljasõit taksoga Sevani järve äärde 17 000 drammi