Merlin Carpenter on kunstnik, kes on sündinud 1967. aastal Suurbritannias ja elab praegugi Londonis. Tema loomingu kohta võib siiralt öelda, et puhas Young British Art. Carpenter on anarhist, sõnamängudega võitleja ja mängija kunsti- ja kultuurimaastikel, kes ei löö risti ette mingite tabude ees.
Eks selle taga on ka radikaalselt ja samas konservatiivselt vabameelne London, kus tekib ka omamoodi elustiilide ja mõttemaailmade põrkumine, millest sünnibki sünergia. Carpenter suhtub irooniliselt müügiartiklitele pühendunud oksjonitesse ja Londonis asuvate galeriide edukusse.
Vastupanutöötajana ühiskonnas toimivatele rutiinsetele korraldustele on ta loonud omaette maailma visuaalses pildikeeles, mis on sealjuures ka politiseeritud, seades kriitilisi parafraase ja tõlgendusi lähiajaloost läbi iroonia.
Carpenter võib olla väga tõsiseltvõetav, baroklik kui ka eklektiline ning samas stiilne, sest tegemist on negatiivse ja positiivse kriitilise vaatepunktiga Londoni Burberry moefirma stiilile.
Seekord on tegemist Burberry firmamärgiga ruudulisest tekstiilist inspireeritud maalidega. Need on mustrid, mida kannavad paljud naised oma käekottidel, pükstel või mantlitel. Igal ruudul on kompositsiooniliselt väga oluline nurk, kus toimub murdepunkt, millele Carpeneter täieliku pühendumisega keskendub.
Sellega püüab ta inimesi valgustada masstoodanguhulludest kaubanduskeskustest, kus kõik on tegelikult «samasugune», väikeste nüanssidega, mida keegi tähelegi ei pane. Kogu muster on nagu tapeet, mis massipsühhoosis kõiki tarbijaid ümbritseb ja kõlbab isegi tualettpabereid kaunistama. Sarnaselt Andy Warholiga, kes 1960ndatel oli populaarne moealaste reklaamtrükiste illustreerijana – need trükised jäävad ajalukku dokumendina, milliseid riideid ja aksessuaare tol ajal kanti.
Carpenteri võib pidada trotskistiks, sest Lev Trotski vedas erinevate vahendite kaudu samuti lääne informatsiooni idasse, mistõttu teda loeti äraandjaks, kes töötab vastu ida diktatuurile.
Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei sisemises fraktsioonidevahelises võitluses toetas Trotski algselt menševikke (Plehhanovit), olles vastu Lenini ja bolševike pakutavale «demokraatlikule tsentralismile».
Trotskit on nimetatud 1905. aasta revolutsiooni vabakunstnikuks, sest ta tegutses väga erinevates ringkondades, jäädes siiski alati truuks oma isiklikele põhimõtetele. Seetõttu liikus ta pidevalt ühest ringkonnast teise, nii nagu parajasti tema vaadetega kõige paremini sobis.
Ka Carpenter laveerib oma loomingus ideoloogiliselt seinast seina. Seetõttu on raske leida üles tema kunsti tõelist käekirja ja palet. Pole vaja palju tsiteerida, sest tegemist on renessanssinimesega, kes süüvib uuskontseptualismi kuubis, võttes oma tiibade alla iga kord rohkem, otsides vajalikku tuultekeerist.
Trotski püüdis korraldada tööliste ja talupoegade ideoloogilist valgustamist. Carpenter tahab seda ka oma kontseptsioonis, et tuua justkui «päikest talupoegadele», see tähendab idaeurooplastele tarbijakeskse kapitalismi näol.
See on Carpenteri propagandatuur, mis algab Tallinnast ja sõidab edasi Lätti, Leetu, Poola ja Venemaale. Turnee, mille eesmärk on tuua läänemaailma luksuslikke firmamärke endistesse Ida-Euroopa riikidesse, mis olid seotud Nõukogude Liiduga.
Mõnes mõttes on Carpenter oma eesmärgiga, püüdega tuua läänt itta, pisut ajast maha jäänud. Endine NSVL läänestub iga päev, tund, minut ja sekund. Enneolematu radikaalne informatsioon jõudis kõikvõimalike tõlgete ja põrandaaluste liikumiste kaudu salastatuna kohale juba 1960ndate lõpus, aktiivsemalt tarbijakesksele «publikule» 1980ndatel aga Soome kaudu. Tõlkes oli aga kindlasti palju kaduma läinud.
Carpenteri tööde erinevate stiilikäsitlustega saab tutvuda tema erinevate veebikülgede kaudu, sest tema haare on tõesti lai.
Merlin Carpenter
«Solo Show II – All Power to the Factory Outlets»
Avatud kuni 30. juunini.
Temnikova ja Kasela galerii
Tallinn, Lastekodu 1