Ligi neli aastat Eestis elanud portugallasele Tiago Venturo Loureirole (26) meeldis Eesti kohe esimesel külastusel. Nüüd naudib jalgpalli armastav ja Skype’is töötav tõmmu mees siinset elu sedavõrd, et ei kavatse siit üldse lahkuda, kirjutab Kristi Leppik.
«Miks lahkuda, kui olen õnnelik,» ütleb Loureiro. Eestisse elama tuli mees töö pärast. Stockholmis ülikoolis vahetusüliõpilasena infotehnoloogiat õppides sattus ta firma Skype koduleheküljele ja avastas sealt sobiva tööpakkumise. «Kasutan Skype’i nagunii iga päev ja kuna ma ei soovinud Portugali tagasi minna, siis mõtlesin, et miks mitte,» märgib mees. Rootsi elu Loureirole tema sõnul väga ei sobinud. Kuigi ta peab Stockholmi Euroopa üheks ilusamaks linnaks, oli see tema jaoks liiga korralik, organiseeritud ja kallis.
Mehe CV läks Skype’i teele ja juba samal päeval leppisid Loureiro ja tema sõber Skype’i esindajaga kokku tööintervjuu. Ülikooli lõpetades pakkisid sõbrad asjad ja kolisid Tallinna.
Loureiro märgib, et kuigi Eestis on palju infotehnoloogia alal õppijaid ja lõpetanuid, lähevad paremad ülikoolilõpetajad Eestist ära suuremat palka jahtima. «Seepärast on Eestis head tööjõudu infotehnoloogia alal raske leida,» arvab Loureiro.
Mis mehele Eestis meeldib, on unikaalsus ja eestlaslikkus. «Mulle ei meeldi elada kohas, millel puudub identiteet, aga Eestil on see olemas,» räägib ta. «Näiteks vanalinn ja Toompea – nendes kohtades peaksid inimesed kindlasti käima.» Ta lisab, et Tallinna vanalinn on täiesti unikaalne koht, kus lähed justkui ajas tagasi. «Sõbrad, kes on mind külastanud, lähevad siin lausa pööraseks, sest Eesti meeldib neile nii väga.»
Mida Loureiro Eestis elades aga tõesti igatseb, ongi needsamad Portugali sõbrad ja ka perekond, kes elab Lissabonis. Samas tunneb ta ka Eestis end juba algusest peale koduselt ja nelja aastaga on ta tutvusringkond siin mitu korda laienenud. «Isegi kui eestlased on rahulikud ja natuke häbelikud, on nad sõbralikud ja abivalmid,» nendib Loureiro. Sitke kehaehitusega mees liitus ka ühe kohaliku jalgpallimeeskonnaga, sest see on tema sõnul parim võimalus kohanemiseks ja uute tutvuste leidmiseks.
Kuigi Loureirol on Eesti kohta palju häid sõnu, hämmastab teda see, kui masendusse võivad eestlased talvel langeda. «Portugalis on talv teistmoodi,» rääkis Loureiro. «Seal ma ei vaadanud kunagi ilmaennustust, mis mind järgmistel päevadel ees ootab, aga Eestis teen seda talviti iga päev, et teada, kui mitut külmakraadi mul taluda tuleb.» Ta lisab, et tänavune talv oli isegi päris talutav, sest kahekümne miinuskraadini temperatuur ei langenud.
Samas ei meeldi Loureirole ka Portugali talved, sest sealset külma aega on tema sõnul palju raskem üle elada kui Eesti talve. «Majades ei ole mingit küttesüsteemi,» selgitab ta. Kuigi väljas sirab päike, on majas sees talviti tihtipeale külmem kui väljas.
«Külma vastu aitab magama minnes lihtsalt suur tekihunnik. Kui voodisse lähed, kulub vähemalt kümme minutit voodi ülessoojendamiseks. See on ebamugav,» toob Loureiro näite. Samuti olevat talvel raske tööd teha. «Kui kodus töötada, siis on töölaud nii külm, et käed muutuvad tuimaks.»
Nelja aastaga on Loureiro õppinud ka natuke eesti keelt. Esimesed väljendid, mis mehele meelde jäid, olid seotud jalgpalliga. «Rahulikult!» ja «Härra kohtunik, mis see oli», toob ta näiteid.
Loureiro meenutab ka üht seika, mil ta sai platsil kollase kaardi. «Kui ma tahan nii-öelda halbu sõnu öelda, siis ma tavaliselt vannun portugali keeles,» jutustab Loureiro. «Ühe korra saingi selle eest kollase kaardi, et portugali keeles vandusin, aga ma ei saa aru miks, kohtunik tõenäoliselt ei tea, mis ma talle ütlesin,» muigab Loureiro.
Kuna portugallase nahavärv on tõmmu ja oma välimuselt meenutab ta itaallast, tekib paratamatult küsimus, kuidas mees ennast õhtuti välja minnes tunneb. Kas teda vaadatakse kui järjekordset itaallasest turisti, kes soovib võimalikult palju eesti naisi ära rääkida?
«Tööl ja sõpradega koos olles ei tähenda see midagi, et ma tõmmu olen, » vastab Loureiro küsimusele. Aga nädalavahetustel pidutsedes katsub ta oma sõnul võimalikult palju eesti keeles rääkida. «Et näidata, et ma ei ole turist ja kummutada see mõte, et üks musta peaga ja tõmmu mees tuli jälle Eesti naisi sebima,» ütles ta.
Näite turistina kohtlemisest toob Loureiro paari nädala tagusest ajast. «Sain ühe inimesega tuttavaks ja esialgu arvaski ta, et olen itaallane,» rääkis portugallane. Naine suhtus Loureirosse väga külmalt. «Siis mõtlesin, et hea küll, vaatan, mis saab ja hakkasin eesti keeles suhtlema. See hämmastas naist,» ütles Loureiro.
Kui portugallane lõpuks naise käest küsis, et miks ta varem mehesse nii külmalt suhtus, oli naise vastus tüüpiline – ta arvas, et Loureiro on järjekordne turist, kes teda tüütama tuli.
Aastaid siin elanud portugallane peabki üheks suurimaks muutuseks Eestis seda, et üha rohkem liigub linnas just neid välismaalasi, kes Eestis elavad ja töötavad. «Kõnnin Viru tänaval iga päev ja näen, et turiste on rohkem,» räägib ta ja lisab, et kui neli aastat tagasi välismaalasi väljaspool vanalinna eriti ei kohanud, siis nüüd on see juba üsna tavaline.
Portugalis soovivad vahetusõpilased tihti õppima minna Itaaliasse või Prantsusmaale. «Mina aga soovitan neile, et minge ikka sinna, kus on teistmoodi,» räägib Loureiro. «Kui nad juba korra Põhjamaades käinud, hakkab neile siin meeldima!»