Eesti kompanii Afganistanis asju veel ei paki

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praeguse Estcoy-16 ülem major Meelis Loik on enne seda Afganistanis teeninud kaks korda   – Estcoy-5 ja Estcoy-9 koosseisus.
Praeguse Estcoy-16 ülem major Meelis Loik on enne seda Afganistanis teeninud kaks korda – Estcoy-5 ja Estcoy-9 koosseisus. Foto: Arvo Jõesalu

Kuigi praegu Afganistanis teeniv jalaväekompanii ei paikne enam üksildases patrullbaasis, vaid Helmandi provintsi keskses Camp Bastioni laagris, jagub neile siiski igal nädalal tööülesandeid kaugemates piirkondades, kinnitas Estcoy-16 ülem major Meelis Loik intervjuus Postimehele.

Kas saaksite oma osa kui siin toimuvat teie rolli võrrelda siin toimunuga teie eelmiste teenistuste ajal?

Estcoy-5 ajal olin ma rühmaülem ja siinne tegevus oli tunduvalt rohkem konkreetselt sõda: tulevahetused, kaugtuli meie poolt, kaugtuli vastase poolt, mis oli antud väga väheselt distantsilt, 15–20 meetrist kuni 200 meetrini välja.

Estcoy-9 ajal oli juba tunduvalt rahulikum. Ma olin kompaniiülema abi ja tegevus oli totaalselt teistmoodi. Tegutsesime rohelises alas, kus oli hästi palju kohalikke elanikke – esimesel missioonil puutusime kohalikega kokku vähe. Olime jaotatud vastutusalale laiali jaosuuruste üksustena ja enamik tegevusest oli kohalikega suhtlemine, nende probleemide lahendamine – kohaliku konstaabli rolli täitmine, et kord majas oleks.

Selleaegsed tulekontaktid olid paar lasku kaugelt, mille tulistanud mees lasi kohe jalga. Pigem ei hakanud me isegi vastu laskma, sest sellel polnud eriti mõtet: seal oli hästi palju kohalikke elanikke ümber, äkki saab keegi veel kogemata haavata. Lihtsalt oodati, millal tulistamine läbi saab, ja siis jätkati oma tegevust.

Praegu sõidame oma vastutusalas ringi, meid suunatakse sinna, kus on kahtlasemad piirkonnad, et neis korda tagada ja vaadata, mis toimub. Et ISAFi (NAT­O rahvusvahelised julgeolekuabijõud – toim) üksusi on maastikelt hästi palju kokku tagasi laagrisse tõmmatud, on palju alasid, kuhu vaadatakse vaid õhus seisvate vaatluskaameratega. Selleks et saada konkreetset infot, mis neis kohtades toimub, käime neil maastikel, suhtleme kohalikega ja teeme läbiotsimisi info alusel, mida saanud oleme – võib-olla näiteks on kusagil mingit kahtlast relvastust.

Kuidas suhtlus kohalikega ja nende suhtumine muutunud on?

See oleneb väga palju inimesest, mida ta räägib ja asjadest arvab. On seinast seina suhtumist. Leidub inimesi, kes on väga rahul, et me siin oleme: neid ei röövi Taliban ega muud tegelased, rahu on majas. Samas on neid, kes ütlevad, et olete samasugune Taliban – tulete ja vaatate, mis siin toimub, lähete uuesti minema ning midagi ei muutu.

Aga seda pole, et inimesed avaldaksid kartust selle pärast, mis saab siis, kui ISAFi väed välja lähevad?

Pigem on see, et tulevahetuste ajal peidetakse end sinnapoole müüri, kus meie oleme, sest nad teavad, et meie neid lihtsalt kogemata maha ei lase. Vastaspoolel on suhteliselt ükskõik, kuhu nad pihta saavad.

Kui palju praegune eestlaste rotatsioon Afganistani armeega kokku puutub ja suhtleb?

Meie ei ole ANAga (Afganistani sõjaväega – toim) üldse kokku puutunud. Oleme neid näinud maastikul mööda sõitmas, aga operatsioone nendega teinud ei ole, sest suuremalt jaolt nad tegutsevad juba ise.

Seda tööd eestlased ei tee, et kui ANA mingis kohas hätta satub, siis kutsutakse nad toetuseks?

ANA otseselt meid appi kutsuda ei saa. Süsteem töötab selliselt, et kui kusagil tekivad mingid jamad, kus on abi vaja, võtab ANA pataljon ühendust oma nõuandjatega, kes kontakteeruvad meie ülematega ning nemad siis otsustavad, kelle nad appi saadavad.

Kui tihti Eesti kompanii praegu Camp Bastionist väljas on?

Viimasel ajal on natuke segaseks läinud, sest meil oli siin mitu operatsiooni järjest, aga enam-vähem oleme nädalas umbes ühe kuni neli päeva väljas.

Jutud sellest, et mehed on lihtsalt baasis ja spordivad ei vasta tõele?

Ütleme nii, et kaks kolmandikku ajast oleme küll baasis. Valmistame asju ette, võtame eelmise operatsiooni kokku ja valmistume uuesti välja minemiseks. Aga siis see üks kolmandik möödub meil maastikul.

Päris see, et me ainult siin elame ja midagi ei tee, ei vasta tõele.

Kuidas selline režiim kompaniile sobib?

Kes mitu korda käinud on, need tunnevad end siin nagu kodus. Konditsioneer töötab, saab ennast pesta, süüakse kodust toitu. Neis, kes on siin esimest korda, tekitab teinekord trotsi see, et vahepeal läheb konditsioneer katki ja võib-olla on pesemise piirang – et kuidas niimoodi saab. Aga siin on täiesti elatav, midagi keerulist ei ole.

Kas teie juhitav kontingent peab peatsele vägede lahkumisele mõeldes juba asjade pakkimisega tegelema?

Me ei ole isegi mõelnud sellele, et mingi asjade pakkimine toimub. Me tegeleme oma operatsioonidega, mis siin ette tulevad, ja mingit asjade pakkimist siin küll ei korralda.

Ainuke asi, mis meie tegevust mõjutab, on see, et vanad soomukid, mis olid meil veel kasutusel, konserveeritakse ning viiakse siit ära. Aga see on ka ainuke asi, mis meid pakkimisega seoses puudutab.

Kui palju te tunnetate seda, et teised riigid siit ümbert asju pakivad?

Estcoy-9 ajal ehitasid ameeriklased siia oma Camp Leathernecki (suur brittide Camp Bastioniga ühendatud laager – toim) nii, et kahe-kolme kuuga kolmekordistus pindala, mida nad siin hõivasid. Praegu on näha, kuidas kohtadest, kuhu nad toona uusi asju ehitasid, võetakse nüüd neid maha.

On näha ka hästi palju masinaid, mis on jäänud seisma, sest lihtsalt pole isikkoosseisu peale panna, eelkõige ameeriklastel. Ega rohkem näha ei olegi.

Võib-olla üks asi on veel see, et luure- ja vaatlusvahendeid on nüüd sõna otseses mõttes lademetes. Üksusi on maastikel vähem ja me saame igasuguseid asju rohkem kasutada. Tehnika kogus on sama nagu varem, aga kui enne tahtis üht asja kasutada näiteks kümme üksust, siis nüüd on neid kaks ning on tunduvalt suurem võimalus, et saab midagi kasutada.

Kas ümbritsev olukord siis tundub rahunevat?

Estcoy-9 ajal oli meil kogu missiooni peale kokku sama palju lahingkontakte ja tulevahetusi kui praegu siin juba kahe kuu peale.

Võib-olla osaliselt on see tingitud sellest, et Estcoy-9 oli talvine missioon, siis on traditsiooniliselt rahulikum aeg. Pluss tänavu on ramadaan liikunud täpselt sellisesse aega, et praegu ongi see hetk enne ramadaani, kus vastane tavaliselt teeb suuremad lahingulised pingutused, et näidata koht kätte ja tõmmata seejärel mõned nädalad hinge.

Tõenäoliselt on oma osa ka selles, et ISAFi üksuseid on maastikul tunduvalt vähemaks jäänud ja tänu sellele on võib-olla ka vastane natuke aktiivsemaks läinud.

Tekib tunne, et kui midagi pole muutunud, siis kuidas siin see sõja lõpetamine käib.

Kuulete? (Taustalt kõlab eestlaste ala kõrval asuva Camp Bastioni välihaigla ette maanduva meditsiinilise evakuatsiooni kopteri hääl.)

Kui võrrelda 2009. aastaga, siis kui sageli meditsiinilise evakuatsiooni kopter lendab?

Väga raske öelda. 2009. aastal olin siin laagris ainult nädal enne missiooni algust ja kaks nädalat enne lõppu.

Need kopterid liiguvad ka praegu, aga väga raske on nende lendude järgi vigastatute üle arvet pidada, sest kõhulahtisuse ja rotihammustusega tuuakse samamoodi inimene väljast kopteriga siia.

Aga üldiselt ikkagi eelistatakse õhutransporti maa peal liikumisele?

No see on kiirem. Ja tunduvalt turvalisem.

Kuidas on isevalmistatud lõhkekehade arvuga maismaateedel?

Meie oleme kahe siinveedetud kuu jooksul leidnud maa seest isevalmistatud lõhkekeha ühe korra. Rohkem ei ole siiani kokkupuudet nendega olnud. Täiesti fantastiline arv. Mulle täitsa meeldib.

----------------------------------------------------------------

Üks küsimus

Mis seis Afganistaniga siis on?

Urmas Reinsalu

kaitseminister

Tuleb vaadata kaht lähtekohta. Üks on ISAFi operatsiooni tulevik ja teine Afganistani enda tulevik.

ISAFi operatsiooni kohta võib öelda, et NATO kehtestatud teekaart on ajaliselt toiminud. Mullu sügisel seati ülesandeks, et julgeolekuvastutus antakse sisuliselt juba selle aasta suvel Afganistani enda vägedele üle ning ISAF jääb täitma toetavat rolli ja pakkuma tehnilist abi luure ja meditsiini alal.

Vägivald ja Talibani tegevus on hooajalise iseloomuga olnud kõigi nende aastate jooksul. See tähendab, et moonikorjamise perioodi ajal keskenduvad vastase võitlejad korjele. Sealt saadakse ka raha sõjapidamiseks. Pärast seda algab tõusvalt jälle rünnakutelaine, mis omakorda raugeb jälle koos ramadaani saabumisega.

ISAFi vastus sellele n-ö sesoonselt toimuvale lainele on omakorda see, et ta alustas oma operatsioonide lainega, milles ka Eesti üksus osaleb, selleks, et vastase rünnakute laine läbi lõigata.

ISAF on püsinud graafikus ja võib öelda, et praegu paistab kava, et järgmisel aastal lahingoperatsioon lõpeb, realistlik.

Selle osas, mis puudutab Afganistani poliitilist tulevikku, võib liialdusteta öelda, et järgmised 12 kuud on otsustavad. Esiteks see, kas Afganistani armee ja politsei suudavad riigis olukorda kontrollida. Teiseks kahtlemata poliitilised valikud. Siin on paljuski võti president Hamid Karzai ja tema liitlaste käes, et võimuvahetus toimuks rahulikult ja reeglite järgi, mida läänes vabadele valimistele minimaalselt seatakse.

Võtmeküsimus on see, kui sõltumatu on valimisi läbi viiv organ ja kuidas on võimalik tulemusi vaidlustada. Arenenud demokraatiates näiliselt tühised tehnilised küsimused on siin väga kõrge poliitilise tähelepanu all. See näitab, et siin valitseb äärmiselt kõrge umbusk. See umbusk võib kanduda edasi ka valimistulemuste aktsepteerimisse või mitteaktsepteerimisse ning omakorda kogu sisepoliitilise protsessi lagundada. Lääne poolt vaadates saab olla vaid ühesugune surveavaldus: valimised peavad olema vabad, nende reeglid tuleb vastu võtta võimalikult enne hääletust.

Kui küsida, kas Afganistanis on olukord paremuse poole liikunud, siis ISAFi vägede staabiülema, Itaalia kindrali Giorgio Battisti ühemõtteline analüüs oli, et 12. juunil julgeolekuvastutuse lõplikult afgaanidele üle andmine on kaalutletud otsus, afgaani väed saavad sellega vaadeldavas tulevikus hakkama.

Ka lääne meedias suurt tähelepanu tõmmanud rünnakute eesmärk ongi selgelt toota n-ö meediatoode. Nende sõjaline mõju on kaduvväike.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles