Peaaegu kõigil Eesti välismissioonidel käinud vanemveebel Hillar Pliiats jõudis üle kümne aasta kestnud Afganistani sõtta esimest korda tänavu kevadel, enda sõnul ajendas teda huvi näha ära kultuuriline erinevus võrreldes Iraagiga.
Võrdlushuvi Iraagiga ajas Afganistani liiva sisse
1. juuli 2013, 10:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kaks korda olen käinud Bosnias, korra Kosovos, kaks korda Iraagis ja nüüd esimest korda Afganistanis,» loetleb Pliiats, kelle praegune töö on olla mehitamata õhusõiduki operaator.
Pliiats lisab, et tegelikult pole Estcoy-16ga Helmandisse tulemine siiski tema esmakogemus Afganistaniga – enne seda oli ta kolm aastat välisteenistuses NATO ühendväestaabis Brunssumis, kus tegeles ISAFi toetamisega. «Sa oled põhimõtteliselt asja sees, aga staabitöö on selline, et igal õhtul tuled koju pere juurde – küll Hollandi koju. Aga see ei ole nagu see, kui sa oled välja peal ja liiva sees,» iseloomustab ta.
Nüüd «liiva sees» olles märgib Pliiats, et ega erinevus Iraagi ja Afganistani vahel väga suur olegi. «Esmapilgul jääb selline mulje, et mõlemad on tolmused, sõdadest, hädadest vaevatud ja räsitud maad, kus tegelik rahvas on sõjast ilmselgelt väsinud,» tõdeb ta.
Konkreetselt Afganistani puhul tunnistab ta enda jaoks täielikuks müstikaks selle, kui mahajäänud on külaelu. «Nad on harjunud toime tulema nii vähesega, mis meie Euroopast tulnud tavakodanikule tõenäoliselt kohale ei jõuagi,» tõdeb Pliiats. «Kanalisatsioon, elekter, mõnes kohas ka vesi – seda lihtsalt ei ole.»
Kõigist enda missioonidest kultuuriliselt kõige huvitavamaks peab ta esimest Iraagis käiku. «See kultuuriline taust, mille Eesti pool kaasa andis, oli suhteliselt kesine. Aga kohapeal kogetu õpetas kiiresti,» meenutab ta.
Ühe näitena toob ta külavanematega tee joomise. «Kõik see kultuur, kuidas tassi tõsta, kuidas mida öelda, kui küsiti, kas veel teed,» lausub ta. «Alguses mõtlesid, et ma ei telli rohkem teed, aga žest, et sa oled klaasi tühjaks joonud, on vihje neile, et nad peavad klaasi uuesti täitma.»
«Ma sain aru, et klaasi põhja tuleb väike piisk alles jätta,» kirjeldab ta lõpuks leitud lahendust.
Samast vallast oli kogemus, kui kohalikud pakkusid teed ja panid sinna sisse pool klaasi suhkrut ja lusika juurde. «Mitte ükski kohalik ei seganud seda suhkrut, sinna kallati kogu aeg teed peale. Mina kui tüüpiline eurooplane kogu aeg segasin ilusasti ära. See oli selline siirup, mis pani ikka korralikult tagajala käima,» jutustab ta.
Kui küsida Afganistani olukorra kohta, ütleb Pliiats, et kohalik armee on teinud tohutu arenguhüppe, millele rahva usaldus tuleb pika aja möödudes järele. «Pall on nende käes,» sõnab ta.
Endiselt tulise Helmandi provintsi kohta oletab ta, et see jääb edasi valupunktiks ja otsustama peab kohalik rahvas. «Kas me tahame elada edasi n-ö varivalitsuse ja šariaadiseaduste all, mida Taliban dikteerib, või tahame demokraatiat mingilgi määral,» kirjeldab ta afgaanide valikut. «Ma arvan, et see läheb kindlasti valusaks, aga loodan, et õiglus võidutseb.»