Metsavenna meenutus: kuulid lendasid kõrvaltaludeni

Tuuli Koch
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Määritsa lahingu toimumiskoht.
Määritsa lahingu toimumiskoht. Illustratsioon: Pm

Loo autorina on mul juhtunuga väga isiklik suhe. Minu vanavanavanemad elasid lahingu ajal peaaegu kõrvaltalus. Minu vanaonu Jaan Reiman (88) oli siis 21-aastane nooruk. Lahingu toimumise ajaks oli ta viibinud aga juba kaks aastat Siberi vangilaagris.

«Kui lahing oli, olid kuulid lennanud ka meie maja suunas ja ema-isa läksid kuulivingumise eest ahju taha peitu,» rääkis vanaonu.

Ka Jaan on metsavennaks olnud.

«Kui meid, 1925. aastakäigu mehi Saksa sõjaväkke mobiliseeriti, Kloogale õppelaagrisse viidi, ei istunud see meile kuidagi ja põgenesime organiseeritult valvurite ja tunnimeeste vahelt tulema. See oli toona üks väga ohtlik mäng, aga kui nii oli ette võetud, siis ... Kui koju jõudsime, olime mõne kuu metsavennaks, peidus. Aga kui Viljandis moodustati Eesti tagavararügement, siis piisas ainult sellest, et ettevõtmises oli «Eesti» sõna ees ja ühinesime mitme siitkandi poisiga,» meenutas ta.

Jaan kõndis hiljuti väljakaevamiste kõrval rohtu kasvanud maal ja soovis militaararheoloog Arnold Undile: «Ikka võiduka lõpuni. Elagu noorus!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles