Teist kuud ametis oleva Politsei- ja piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheri otsusel kaotas töö suurem osa PPA tippjuhtkonnast, sealhulgas ka korrakaitsepolitsei juht Tarmo Miilits. Miilits rääkis Postimehele enda vastutusala arengutest, altkäemaksu vastasest võitlusest, liikluspolitsei praktikatest, PPA ühendameti loomisest, uue juhi väljakutsetest ja enda vallandamisest.
Pronksiöö korrakaitse organiseerimine oli teie vastutusalas. Tulite rahutuste kontrollimisega hästi toime. Milline on PPA võimekus sääraste rahutuste kontrollimisel täna?
Pronksiööl olin ma Põhja prefektuuri korrakaitse juht. Ja peale Pronksiööd tegid siseminister Pihl ja peadirektor Raivo Aeg mulle ettepaneku tulla PPA korrakaitse juhiks. Milline on täna võimekus? Täna on võimekus kindlasti kordades tugevam. Vaadates ametnike väljaõpet, varustust, tehnikat, rahvusvahelist kogemust, meeskonda ja kaadripüsivust… Kindlasti on valmisolek kordades parem. Kui aprillirahutuste laadne juhtum tuleks, siis täna ei ole mingisugust probleemi saada linnas olukord kontrolli alla kahe-kolme tunniga, mitte ei läheks selleks kaks-kolm päeva nagu siis läks.
Kuuldavasti võtsid politseinikud 10-15 aastat tagasi altkäemaksu vastu küll. Täna sellist probleemi näha pole. Näiteks Gumballi rallil üritas üks isik maksta trahvi 60 500-eurose rahatähe abil. Milline oli teie roll altkäemaksu vastases võitluses?
See on ikka selline PPA üldine võitlus. Kes ränkasid reegleid eirab, siis pole muud kui kriminaalvastutus… Ja teine asi, kui politsenik ütleb altkäemaksule ei ja pakkuja süü tõestatakse, siis politseinikku premeeritakse. See on politsei enda hoiakute küsimus. Meil on selge ei altkäemaksule, selge ei alkoholijoobes juhtimisele, rääkimata muudest õigusrikkumistest.
Distsiplinaarpraktika altkäemaksuvõtmise suhtes oli karm. Kui oli selline juhtum, siis tehti kõik süü tõendamiseks ja vabastati politseinik teenistusest. Olukorra sai kontrolli alla sisekontrolli meetoditega. Aga kindlasti, kui siin nüüd mõned aastad tagasi kerida, siis oli see politseinikupalk ka toetav, et politsenik ei peaks altkäemaksu võtma.
Kas politseipalkade suurus on teie hinnangul endiselt probleem? Hiljuti oli uudis, kus mitmed madalapalgalised politseiametnikud peavad töötama mitmel kohal, et perekonda elatada…
Kui politseinikupalk on 750-900 eurot brutos, siis ma leian, et see on kindlasti probleem. Me räägime ju inimestest, kes on just politseikoolist tulnud. Nad on noored, hakkavad pere looma. Neil on oma vajadused seoses perega ja eluasemega. Ükski pank ei anna sellise sissetulekuga isegi laenu… Politseinikud elavad ära oma emade, vanaemade, ämmade ja äiade juures. Loomulikult, kui on paremad väljakutsed, siis noored paraku lahkuvad. Või siis kui politseitöö on nii südamelähedane, siis leitakse teine-kolmas töökoht ja elatakse need rasked ajad üle. Loodetavasti politsei rahalist motivatsiooni puudutavad probleemid lõppevad.
«Mulle tehti kuu aega tagasi teatavaks, et ma ei kuulu uude meeskonda,» ütles Miilits.
Kuuldavasti on madalamaastme politseitöötajatele antud selged juhised. Näiteks, et kui inimene ületab kiirust enam kui 30km/h, siis tuleks teha trahvi rohkem kui 200 eurot. Kas need kuuldused vastavad tõele?
Juhised tulenevad seadusest. Seadus annab konkreetse rikkumise puhul ülempiiri ja alampiiri. Konkreetse rikkumise puhul vaadatakse rikkuja tausta. On teaduslikult tõestatud: mida suurem on kiiruseületamine, seda suurem on risk. Vastavalt sellele peaks ka see trahv suurenema. Politsei- ja piirivalveamet saab menetluspraktikat kujundada. Kui vaatame seadusele otsa, siis kiiruseületamistel on n-ö trepisüsteem. Selles mõttes, et teise lõike maksimum on kõrgem kui kolmanda astme miinumum. Süsteem on andnud raamid, mille sees politseinik saab kaalutleda. PPAl on muidugi õigus kehtestada selline karistuspraktika, et see oleks ohtlike rikkumiste puhul võimalikult ühetaoline. Täiendavad juhised ongi antud ja need on PPA liiklusjärelvalve plaanis. See on politsei välisveebis, et kõik kodanikud teaksid, et politsei ongi sääraste rikkumiste suhtes karm.
Kas patrullpolitseinikele on öeldud ette ka mingisuguseid kindlaid norme trahvisummade või trahvide väljakirjutamise arvu suhtes?
Ei. Sellist asja ei ole. Kõigepealt vaatame seda, et tegemist on õigusrikkumistega, mis on seaduse poolt keelatud tegu. Kui jutt käib liikluspolitseinikest, siis meil on konkreetsed suunised. Kuna meid on vähe ja me igale poole ei jõua, siis tuleb tegeleda eelkõige sellega, mis kõige enam liiklusohutust mõjutab. Liiklusohutust mõjutab kõige enam kiiruse ületamine, joobesjuhtimine, turvavarustuse mittekasutamine ja agressiivne liiklemine. Oluline on nendesse panustada. Tähtis on teha õigel ajal õigeid asju ja mitte tegeleda vähemtähtsate asjadega. Kasvõi sellega, et tegeleda kindlustuseta sõidukitega. Kui meil on vähe ametnikke, siis tuleb nad panna õigesse kohta ja tegeleda kõige ohtlikumatega. Aga loomulikult, kui tabatakse ohtlik juht, ja tal on kindlustus tegemata, siis karistatakse nii tegemata kindlustuse kui kiiruse ületamise eest. Selline on see üldloogika.
Räägiks natuke ka PPA ühendameti loomisest. Siseminister Ken-Marti Vaher on öelnud, et PPA ühendameti loomine on ennast õigustanud. Kuidas teie seda ühendamise protsessi näete?
1. septembril saab mul õiguskaitsesüsteemis töötamisest 25 aastat. Kuidas ma seda näen? Kuna ma ise olin selle sees, siis näen tänast olukorda… Kui piirivalvur märkab joobes juhti või isikut, kes ei kasuta turvavarustust… Või kui korrakaitsepolitseinik vaatab sellise pilguga, et ega siin pole ebaseaduslikult viibivaid isikuid ja teeb migratsioonijärelvalvet… Need tegevused on niivõrd põimunud ja üksteise valdkondade teemasid on ülevõetud. Efektiivsus on kindlasti suurem, kuna nüüd tegeleb samade ülesannetega oluliselt suurem ametnike mass.
Kas võib siis öelda, et tegu oli pigem eduka liitumisprotsessiga?
Alati saab kritiseerida muudatuste juhtimise aspekti – kas tehti muudatus õigeaegselt ja kas seda planeeriti piisavalt pikalt. Aga see samm oli vaieldamatult õige. Väike riik, kus on vähe ametnikke ja kodanikke… see on ainuõige valik, et sellised ametid kokku panna.
Veel 26. juunil avaldatud artiklis ütlesite Postimehe ajakirjanik Madis Filippovile, et otseseid vastuolusid teil Elmar Vaheriga pole. Samaaegselt polnud ka selge, kas teie ametivahetus toimub või mitte… Kas võib öelda, et tegu oli sunnitud ametivahetusega?
Mulle tehti kuu aega tagasi teatavaks, et ma ei kuulu uude meeskonda ja hakkasin otsima uusi väljakutseid, et kuidas enda teadmisi ja oskusi rakendada.
Kuidas teie poole pöördumise protsess välja nägi?
Läbi ajalehe ma ei hakkaks seda kommenteerima… Mul on piisavalt nördimiseks põhjust, aga see on mu isiklik teema.
Mida soovitate uuele juhile?
Võtta aega mõtlemiseks, mitte otsustada puusalt ja teha kindlasti meeskonnatööd.
Millised on teie hinnangul korrakaitsepolitsei suurimad väljakutsed?
Me oleme varsti Euroopa Liidu eesistujamaa. See on üsna pea ukse ees. Me peame selleks kindlasti kõvasti valmistuma. Sellise kategooria visiite, nagu Afganistani presidendi visiit – neid hakkab siin olema praktiliselt igapäevaselt. Täna on meil selliseid ehk kord aastas. See tähendab kindlasti nii politsei täiendavat väljaõpet kui piisaval arvul politseinike olemasolu. Sest kõiki ei saa ju Tallinnasse ära tuua. Ka mujal Eestis peab turvalisuse tagama. Kindlasti peab tänaste õues töötavate politseinike arv säilima. Motopolitseinike arv saab määravaks ja kolonnide turvalisus tuleb tagada. Ja tagada tuleb turvalisus ka tavalise linnaelu puhul. Oluline on sealjuures linnaelu võimalikult vähe häirida.
Ütlesite, et kuu aega tagasi tehti teile teatavaks, et teie enam meeskonda ei kuulu. Kas olete endale uue töökoha leidnud?
Viisin paberid sisse Tallinna Tehnikaülikooli doktoriõppesse. Homme saan teada, kas sain sinna sisse või mitte. Olen niiöelda, tööjõuturul saadaval.