Jaak Allik: pole ministrit, pole probleemi!

On küllalt loogiline, et peaminister, kes alustas pronkssõduri  äraviimisega, lõpetab oma valitsemisaja rahvastikuministri koha likvideerimisega. Teisalt on see aga kurb, sest annab märku, et peaminister  pole  midagi mõistnud ei pronks­öö põhjustest ega tagajärgedest.

Vastasel korral oleks Andrus Ansip ehk  juba  kaks aastat tagasi taibanud   kujundada rahvastikuministrist  ühe oma  valitsuse  tähtsaimatest  tegijatest  või ehk siis vähemasti praegu selle posti Reformierakonnale võtta. 

Mida Urve Palo tegelikult  saavutas, on mulle enam-vähem teadmata. Aeg-ajalt võis lugeda tema üsna mõistlikest ja rahvuspingete vähendamisele suunatud ettepanekutest, mis  «rahvuslaste» poolt kohe hädakisa ja needmistega vastu võeti.

Kuna tal peaministri toetust polnud ja enamik neist ettepanekuist ilmselt vaid õhuvirvendusteks jäidki, siis kõlas ajakirjanduses tihti repliike  selle ametikoha tarbetusest. Urve Palo lahkumisintervjuus Priit Pulleritsule (PM Arter, 30.05) on kirjas, et  venelased hakkasid teda  tänaval ära tundma ja koguni  «naš ministriks» kutsuma – sellest nähtub, et proua minister  oli vähemasti õigel teel.

On ju rahvastikuministri büroo olnud muulaste jaoks pea ainsaks kanaliks suhetes Eesti riigi ja tema aparaadiga, ainsaks kohaks, kust mingitki nõu või abi võis loota. Vaadates meie ministeeriumide personaaliat, kus sadade ametnike seast võib leida kaks-kolm mitte-eesti perekonnanime, tekib tõeliselt õõvastav tunne, sest selline kaadrivalik peegeldab meil valitsevat reaalset suhtumist muust rahvusest kaaskodanikesse ja nende tegelikke karjäärivõimalusi  riigiaparaadis.

Läbikukkunud koalitsioonileppes kirjas olnud rahvastikuministri büroo likvideerimine tähendaks järjekordset jõhkrat ülesõitmist muulastest ja mul on hea meel, et seda nüüd vähemasti Rahvaliidu kaasabil ei tehta.

Rahvastikuministri ametikoha ajalugu algab Edgar Savisaare 1990. aasta valitsusest ja seda  on pidanud sellised prominentsed poliitikud nagu Klaara Hallik, Peeter Olesk, Andra Veidemann, Paul-Eerik Rummo ja Katrin Saks.

Sõltuvalt ministri eelistustest on  tegevuse põhirõhk olnud kas rahvussuhetel või laiemail rahvastikuprobleemidel, kuid välisilma jaoks on see amet siiski primaarselt tähendanud just rahvussuhete ministrit (kelleks  Andra Veidemanni mäletatavasti  kutsutigi).

Igatahes on just see minister  Eestit esindanud arvukail vastavateemalistel rahvusvahelistel foorumitel ning vahetult suhelnud ka meie rahvusvähemuste olukorda  inspekteerimas käinud  volinike ja vaatlejatega. 

Kui portfelliga ministrid juhivad kindlaid haldusalasid-elusfääre, siis portfellita ministrid vastutavad  probleemide eest, mis  lõikuvad kõigisse eluvaldkondadesse. Just vajadust tegeleda valitsuse liikme tasemel erinevaid haldusalasid  läbivate  olulisemate ühiskondlike probleemidega ongi silmas peetud põhiseaduse paragrahvis 94, mis annab õiguse nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriume.

Viimase aastakümne jooksul on üsnagi konsensuslikult peetud seesugusteks kõige  valusamateks  ja erilist tähelepanu vajavateks probleemideks regionaalpoliitikat ja rahvusküsimust.

Neid valdkondi kureerivate ministrite  kohustus on analüüsida eri ametkondadest valitsusesisesele kooskõlastusringile saadetavate seadusemuudatuste ning otsuseprojektide  mõju just  regionaalpoliitilisest ja rahvussuhete aspektist  ning loomulikult esitada oma ettepanekuid  ja  eelnõusid, mis tooksid kaasa positiivseid arenguid nimetatud valdkondades.

Ma ei tea, kuidas olid lood Andrus Ansipi valitsuses, kuid Tiit Vähi ja Mart Siimanni juhitavais kabinettides, kuhu mul oli au kuuluda, kõlas portfellita ministrite hääl üsnagi tugevalt ja võis mõnegi otsuse juures kaalukeeleks olla.

Rahvastikuministri ülesanne on ka kureerida nn integratsiooniprogrammi ehk «Eesti lõimumiskava 2008–2013» ellurakendamist, mille eelkäija  näivast  läbikukkumisest oli  seoses pronksööga ju palju juttu.  Sõltumatult selliste kavade sisust  tuleks endale  aru anda, et nende teostumise edukus ei sõltu mõistagi ühe või teise ministri võimekusest.

Kuni  küllalt suur osa Eesti poliitilisest  ja vaimsest eliidist pole oma  hinges leppinud paratamatusega, et kolmandik Eesti elanikkonnast on ja jääb  muulasteks, ja näeb endiselt und  puhtast rahvusriigist, pole sisulisele  lõimumisele mõtet eriti loota. Seda enam on aga vajalik selle terava  probleemiga püsivalt tegelev ametkond. Siit küsimus: miks siis oli just nüüd  vaja rahvastikuministri koht likvideerida? 

Isamaa ja Res Publica Liidu puhul, keda mis tahes kontekstis ärritab sõnatüvi «vene», on selline hoiak mõistetav. Reformierakond, kes aastaid on ise seda bürood juhtinud, paistab aga olevat jõudnud kurva tõdemuseni, et vähemasti senise liidriga pole neil  lootustki venelaste  hääli koguda, ja käitub põhimõttel  «läks trumm, mingu ka pulgad».
Viide sellele, et peale kitsaste parteiliste huvide eksisteerivad ju ka mingid üldisemad riiklikud huvid, on praeguse poliitilise kultuuri kontekstis ilmselt naiivne.

Eriti küüniline on kõneleda selle sammu põhjendusena  kokkuhoiust, sest büroo ülalpidamisele kulunud kuus miljonit on suurusjärgu võrra väiksem kui  riigi poolt  ainuüksi pronksöö otsestele ohvritele väljamakstud kahjutasu. Tundub küll, et nii IRLi kui Reformierakonna juhid lähtusid otsust tehes ikkagi lihtsalt seltsimees  Stalini tuntud seisukohast: pole inimest, pole probleemi. Kui valitsuses keegi neist asjust enam  ei räägi, siis on rahulikum ja mõnusam olla  (kuni ükskord  siseminister on  sunnitud jälle  rääkima hakkama).

Igapäevane on Keskerakonna süüdistamine mingis «kokkuleppes» venelastega ja kadestamine, et just see erakond enamiku venekeelsete valijate hääled endale saab. Keskerakond julges muide rahvastikuministriks  määrata aseri Eldar Efendijevi, kes  ongi jäänud ainsaks (!) mitte-eestlaseks  meid  viimase 18 aasta jooksul valitsenud  125  ministri hulgas. Rahvastikuministri ametikoha ja büroo plaanitav likvideerimine on igatahes samm selles suunas, et lõpuks hääletavad Keskerakonna poolt ka kõik need eestlased, kes kodurahu ja heanaaberlikke suhteid Venemaaga peavad meie iseseisvuse ja julgeoleku tähtsaimaks garantiiks.

 Kiites rahvastikuministri suhtes tehtud otsuse heaks, on nii ajakirjanike (Kalle Muuli) kui ka poliitikute (Jürgen Ligi) hulgast kostnud jutte vajadusest ministeeriumite arvu veelgi kärpida.
Loomulikult ei tooks see kaasa mitte ametnike arvu  vähendamist, vaid veelgi suurema hulga probleemide ja otsuste jätmise vaid ametnike (mitte valitsusliikmetest poliitikute) meelevalda. Jääme siis ootama, millised probleemid meie valitsus enda jaoks järgmisena likvideerib: regionaalarengu, kultuuri, põllumajanduse...?