Youtube, Facebook, MySpace ning Twitter – vähemalt osa nendest menukatest internetisuhtluskeskkondadest on mõni meie ministeerium keelanud kasutada üldise tööviljakuse parandamise ja tahtmatu hermansimmluse ennetamise eesmärgil.
Euroteavitajad liikusid Barack Obama jälgedes
8. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Europarlamendi eestikeelse veebilehe toimetaja Kristiina Randmaa veetis aga viimastel kuudel neis keskkondades rohkem kui poole tööajast. Kirjutas My-Space’i blogisse parlamendi tööd puudutavaid teavitustekste ning pakkus potentsiaalsetele valijatele Facebookis infot. Ülemuse suureks rõõmuks. Sest just nende tööriistade abil püüdsid nad meelitada inimesi hääletama.
«[USA presidendi Barack] Obama edukas valimiskampaania uue meedia vahendusel ei jätnud Euroopa Parlamendile võimalust seda mitte proovida,» põhjendab Randmaa.
Sihtrühm oli neil sama mis Obamalgi – esmavalijad. Kui saad noore inimese ühe või teise asja poolt korra juba hääletama, siis suureneb märkimisväärselt tõenäosus, et ta teeb seda edaspidigi.
Randmaa ning tema kolleegide töö tulemusel olid europarlamendi valimised saanud Facebookis eile õhtuks rohkem kui 50 000 fänni ja MySpace’is ligikaudu 3000 sõpra.
Noorte valijate peibutamiseks käivitas europarlament plastmassagentide kampaania, mis muutus mõnel liikmesmaal üpris menukaks. See tähendab, et igasse liikmesriiki läkitati Brüsselist üks sinine mängumehike, kelle teekonda ühe inimese käest teise kätte kajastati ka veebis.
Eestis oli agent Erik Peegi eesmärk jõuda laulja Koit Toomeni.
Kui uskuda Facebooki, oli isand Peek eilse seisuga jätkuvalt reformierakondlaste käes pantvangis – Brüsselist oravapartei noorpoliitiku käest lahkunud mänguasi figureeris Kristen Michali ja Kristiina Ojulandi käes.
Randmaa ülemus, europarlamendi kõneisik Jaume Duch tunnistas eile õhtul, et tulemusi kommenteerida on veel pisut vara.
«Praeguse seisuga on kolme sorti riike – sellised, kus osalus on eelmisest korrast parem, näiteks Eesti, sellised, kus halvem, nagu Leedu, ning sellised, kus osalus on sama, näiteks Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania,» rääkis ta. «Keskmine osalus ei tundu võrreldes 2004. aastaga eriti muutunud olevat.»
Duchi hinnangul ei saa osaluse kohta mingit üleeuroopalist suunitlust välja tuua. See sõltub tema arvates pigem rahvuslikust poliitilisest kultuurist – näiteks Slovakkias ja Tšehhis inimesed lihtsalt ei käi valimas.
Europarlamendi pressiosakond keskendus kampaanias rohkem neile, kes peaksid seda edasi kajastama ehk siis ajakirjanikele. Seda loeb Duch kordaläinuks – sel korral kajastati valimisi meedias täpselt kaks korda nii suures mahus kui 2004. aastal.
Kui 2004. aastal püüdis europarlamendi kommunikatsiooniosakond inimestele öelda, et nad peaksid minema valima, siis sel korral keskenduti Duchi sõnul sellele, et nad mõtleksid ka valikutele, mitte ei avaldaks hääletama minemisega lihtsalt toetust ELile. (PM)