/nginx/o/2013/05/12/1748604t1h918b.jpg)
Emadepäevast alates teab Malle Kobin ja kogu Eesti, et ta on Eesti naisliidu hinnangul aasta parim ema. Tema lapsed teavad seda juba ammuilma. Eesti kasuperede liidu juhatajana teab Malle Kobin kinnitada, et igaüks, kes töötab sotsiaalvaldkonna mis tahes sfääris – eriti aga sotsiaaltöös – puutub kokku ka laste ning nendega seotud murede ja rõõmudega, kirjutab Rain Uusen ajakirjas Sotsiaaltöö.
Naisliidu juht Siiri Oviir iseloomustas Estonia kontserdisaalis toimunud emadepäeva pidulikule kontserdile järgnenud austamistseremoonial Malle Kobinit kui suure südamega naist, kes alati aitab hädasolijaid ja jõuab palju teha, juhtides lisaks kasuperede liidule ka Hiiumaa lastefondi ning tehes tööd puuetega inimeste kojas.
Praegu suunab Malle tähelepanu keskmes olemise virr-varrist üle jääva energia kasuperede suvekooli ettevalmistamisele, kuid vaatamata tegemisi täis tööpäevadele võttis ta vastu minu kutse tulla saarelt mandrile ja pealinna.
Saare naisena sündinud Malle pole Hiiumaal elades ja töötades kunagi «kohalikku klanni» astunud, mistõttu on vahel olnud mõnda asjatoimetust ehk keerulisem korda ajada. «Ma olen vaadanud, et need, kes on mul praegu koostööpartneriks, kellega saan hästi koostööd teha, on samuti mujalt tulnud – üks on Tallinna inimene, üks on Haapsalu inimene,» mõtiskleb ta sellest, et pole pidanud kunagi sobivaks ega vajalikuks «õigete inimestega saunas käia».
Aasta ema tiitli väljakuulutamisest saati on paljud neist, kes tegusat saare naist seni kaenud kahtlus silmis ja distantsilt, muutunud tunduvalt avameelsemaks. «Minu ümber on tekkinud palju selliseid inimesi, keda olen näinud, aga kelle puhul ma ei tea täpselt, mis on nende nimed, ma ei tea, millega nad tegelevad – sisuliselt on nad kontvõõrad –, kes aga tulevad, õnnitlevad, kallistavad, justkui oleksid nad lähedased sõbrad,» räägib Malle Kobin auväärse tiitli saamise järellainetusest. «Ülevoolav heatahtlikkus on mulle peale langenud, ma ei ole sellega harjunud.»
Lõhkuda ei tohi
Keerulise ja liigse eneseanalüüsiga pole Malle Kobin pidanud elu jooksul eriti tegelema. «Praegu aga küsitakse mult selliseid küsimusi, mida ma pole endale kunagi püstitanud, et miks ma seda või teist teen,» arutleb ta, kui pärin, kust see tahtmine ja jõud ja jaks kõik ikka tekib.
«Mäletan aega, kui Saaremaalt Hiiumaale elama läksin,» meenutab Malle. «Mäletan, et mind tohutult häiris see, et kui Saaremaal on krapsakad inimesed, kes toimetavad-teevad nendes kollektiivides, kus ma olin, lasteaias muusikaala juhatajana ... Kõik olid sellised intensiivsed ja aktiivsed inimesed,» teeb terve elu laste ligi hoidnud aasta ema hingetõmbepausi.
Kui Malle Hiiumaale jõudis, hakkas ta uues kollektiivis oma saarlaslikul moel «segadust külvama»: «Hakkasin toimetama, sundisin selle kollektiivi ka asju tegema, võibolla nende jaoks ka natuke imelikke asju.» Kobini korraldusel said ka Hiiumaa lasteaias katki läinud mänguasjad oma jõududega parandatud. «Saaremaa lasteaias oli see hästi tavaline – isad parandasid ja emad õmblesid nukukleite. Hiiumaal ei parandatud midagi. Suured ja vägevad jalgrattad, mis lastel olid – tõukerattad, vändaga autod ... –, mis natuke läks katki, see visati minema. Selline kummaline suhtumine oli. Ütlesin, et töökojas kari majandi mehhaanikuid vahivad niisama, viige sinna, parandavad ära ja me ei pea uusi ostma.»
Malle Kobin oli lasteaia muusikatädina harjunud kokkuhoidlikult tegutsema.
Kaine mõistus, kahe jalaga maa peal olemine ja kord on au sees ka suure pere kodu kasvatuspõhimõtetes. «Kade ei tohi olla ja lõhkuda ei tohi,» võtab ta kodused reeglid lühidalt kokku. «Mina ei ole selline pehme ja leebe. Minul peavad asjad olema sahtlites ja kodu reeglid paigas, oma lastele ja kasulastele ühtemoodi.» Malle usub, et tänu tema rangusele saavad kõik tema peres kasvanud lapsed oma eluga hästi hakkama.
Küsin, kas aasta ema on nüüd emana kohe täiesti valmis? «Ma olin valmis ema siis, kui mul sündis esimene laps,» räägib nelja poja ja ühe tütre ema, kolme lapselapse vanaema ning 12 lapse kasuema.
«Mul oli niivõrd suur lapseigatsus,» kinnitab ta täiesti veenvalt. «Olin 25, kui mu esimene poeg sündis. Olin juba väikesest peale selline titearmastaja – vedasin toonases Kingissepa linnas [Kuressaares] oma ema enda järel üle tänava, kui teisel pool tänavat oli titevanker. Ma pidin igasse titevankrisse vaatama,» muigab ta. «Ma olin niivõrd valmis emaks olema ja emaks saama, et see lausa tegi haiget, et mul ei ole titte,» läks Malle pragmaatilistel põhjustel ka mehele.
Üht olulist asja rõhutab ta – emaks saadakse tema sõnul ainuüksi läbi sünnitamise, kasuperedes või kasulaste eest hoolitsemise tarvis tuleb aga leida mõni muu sõna. «Ema ei ole amet.»
Kaltsuabist sotsiaaltööni
Vabas Eestis kõrgharitud sotsiaaltöötajana on Malle Kobin olnud Eesti sotsiaaltöö kui elukutse ja poliitiliste põhimõtete arengu tunnistajaks ja kindlasti ka üheks mõjutajaks.
«Mina sattusin sotsiaaltööle täiesti juhuslikult. Uue riigikorra ajal lasteaed likvideeriti, ka majand likvideeriti,» selgitab Kobin, kuidas ta Käina valla sotsiaalnõunikuks sattus.
«Minu arust see ei olnud sotsiaaltöö, mida ma tegin,» julgeb ta täna analüüsivalt meenutada. Tema esimeseks sotsiaaltöö-alaseks professionaalseks väljakutseks oli jagada makarone, suhkrut, mannat ja jahu ning riideabi. «Inimesed läksid nendes riidehunnikutes hulluks, kiskusid üksteise käest ...» Kui ükskord aga vallamaja ukse vahel löömaks läks, lõpetas vald humanitaarabi jagamise kiiresti ära ning see suunati kohaliku kiriku pädevusse.
«Kaltsuabi on küll inetu sõna, aga nii me seda nimetasime,» selgitab Kobin, et juba toona mõtiskles ta sellest, mis veel nüüdsekski pole igal pool täies ulatuses ellu viidud – tegelik sotsiaaltöö ja sotsiaalabi tähendab teenuste olemasolu, nende kättesaadavust ja tagamist.
«Siis läksingi ülikooli,» selgitab Kobin põhjusi, miks ta 1993. aasta talvel otsustas liikuda sotsiaaltöö vallas edasi, juba professionaalsemalt ja omandada «kõrgemat mõttelaadi».
Pärast 1993. aastal toimunud sügisesi valimisi pidi Käina vallavalitsus täies koosseisus tagasi astuma, ja kuna sotsiaalnõunik oli samuti vallavalitsuse liige, tuli ka Malle Kobinil asuda sotsiaaltöös uusi väljakutseid otsima. «Uude vallavalitsuse koosseisu ma enam ei sobinud, sest ma ju ei kuulunud ühtegi klanni.» Nii sai alguse Hiiumaa lastefond.
Sellest ajast saati on Malle Kobin tegutsenud mittetulundussektoris, paljuski projektipõhiselt, ja pidanud igapäevaselt võitlema sotsiaaltöö sisuliste tegemiste kõrval kõikvõimalike finantseeringute, aruandluste ja muu bürokraatiaga.
Vahel üllatab teda aga riigi palgal olevate sotsiaaltöötajate ükskõiksus oma töö ja klientide, abi vajavate perede vastu. Tema sõnul peaksid ühtviisi panustama kõik sotsiaalvallas töötavad professionaalid, et Eesti ühiskond jõuaks andmise-saamise põhimõttel tegutsemisest terviklike teenuste osutamiseni erinevatele sihtgruppidele, sest vastasel juhul kasvab vaid õpitud abitus.
Malle Kobin toob professionaalse vastutustunde kohta näite omaenda tööpõllult – kasuperesse kasulapsi paigutav sotsiaaltöötaja või lastekaitsetöötaja ei tohiks tema sõnul pugeda suutmatuse varju ja veeretada probleemide lahendamist teiste kaela, vaid ta peaks vastutama terve kasupere eest, vajalikeks toetusteks kuluvat raha teadlikult ja varakult eelarvesse planeerima ning vajadusel olema valmis ka lisaraha nõudma ja pere õigusi kaitsma.
Sotsiaaltöös on vaja enam kainet mõistust ja vastutustunnet, ütleb Kobin. Ja otsekohesust ja ausust peaks rohkem olema, lisab ta.
«Täna on tase erinevates omavalitsustes liiga erinev,» ütleb seni entusiastlikult kõnelnud ema, kasuema ja sotsiaaltöötaja Kobin veidi kurvemaks ja mõtlikumaks muutudes. «Vahel tuleb pärast omavalitsuse töötaja külaskäiku hakata kasuperet uuesti kokku lappima, sest ametnik on teinud laastamistööd ...»
Malle Kobini sõnul peavad sotsiaaltöötajad tagama küll efektiivsuse ja kontrolli, kuid seejärel – kui kõik vajalikud paberid täidetud ja otsused tehtud – kujunema pere jaoks vaid sõbraks, toetajaks ja nõuandjaks ning küsima rohkem ja siiramalt: millist abi teie (kasu)pere meie vallalt ootab?
