Grusiinid näevad Helmandist teenimist osana NATOsse pürgimisest

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gruusia sõdurid patrullimas Helmandi provintsis koos USA merejalaväelastega.
Gruusia sõdurid patrullimas Helmandi provintsis koos USA merejalaväelastega. Foto: Irakli Gurgenidze

Keset Helmandi kõrbe asuv määratult suur – umbes 28 000 valdavalt vormikandjast elanikuga – brittide Camp Bastioni sõjaväebaas läheb ühel hetkel pea märkamatult üle teiseks laagriks – ameeriklaste Camp Leatherneckiks. Pisut võib märgata muutust isegi arhitektuuris – Bastionis domineerivate telkide asemel on siin rohkem vineeri meenutavatest puuplaatidest ehitisi.

Puust maja on ka Leatherneckis baseeruvate grusiinide 33. pataljoni peakorter, Camp Orbi ehk eesti keeli Pistriku laager. Nad asuvad siin, sest erinevalt Briti väejuhatuse all Helmandi väekoondisse kuuluvatest eestlastest teenib Gruusia kontingent ameeriklaste juures.

Lämbest õuepalavusest jahutatud õhuga puumajja sisenedes torkab esimesena silma pildirida koridoriseinal – need on 28 Afganistanis langenud grusiini. Kuigi mingil määral on Gruusia NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAFi) operatsiooni panustanud juba 2004. aastast, on nende sõdurid surnud eranditult Helmandile tehtud rünnakute tagajärjel ning nii suure arvuni on jõutud ajavahemikus 2010. aasta maist tänavu 6. juunini.

Samal ajal kui mõned NATO riigid olid juba teatanud vägede väljatoomisest, kuulutas Gruusia mullu sügisel, et kahekordistab oma sõdurite arvu Afganistanis. Nüüd hoiavad nad rohkem kui 1500 sõduriga suurima ISAFi panustava NATO-välise riigi staatust.

Sõdurite arvu üldarvestuses on umbes 4,6 miljoni elanikuga Kaukaasia riik ISAFis 5. kohal pärast Saksamaad ja enne Rumeeniat. Eelmainitud 33. pataljon baseerub Leatherneckis, 42. pataljon Põhja-Helmandis ja lisaks teenib veel üks grusiinide rühm Kabulis.

33. pataljoni komandör kolonelleitnant Zaza Tsamalašvili selgitab nende tööd tõsiselt ja väärikalt mõõdetud tempos. Saabus pataljon aprillis. Algselt pidanuks nad minema Musa Qalasse Põhja-Helmandis, siis see ettevõtmine aga tühistati ja grusiinid toodi Leathernecki. Operatsioone alustati mais. Kõigepealt tehti neid ühiselt brittidega, et saadud vastutusalaga tutvuda.

Iraagist sõtta kodumaa eest

Tsamalašvili juhitav pataljon vastutab Leathernecki põhja- ja lääneserva kaitsetornide ning lisaks veel baasist põhja suunda jääva umbes 23 kilomeetrit pika ja 26 kilomeetrit laia ala eest. «Sellest piirkonnast on Camp Leathernecki suunas tulnud kaugtuld,» selgitab kolonelleitnant Helmandi kaardi juures. «Ajast, kui meie selle vastutusala üle võtsime, pole sealt rohkem rünnakuid tulnud.»

Grusiini üksused käivad Tsamalašvili sõnul seal patrullimas seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. «Meil on alati väljas vähemalt viis MRAPi (sõjaväesõidukit, mille nimi tõlkes on lühend sõnadest «miinikindel varitsuskaitsega» – toim) ning 28 grusiini pluss seitse USA merejalaväelast,» kinnitab ta.

Operatsioonialale jääb 19 küla, neist viis nimetut, kus elutsevad valdavalt rändhõimud. «Neutraalsed ja heasoovlikud,» iseloomustab Tsamalašvili kohalike meelestatust. Mõni päev varem käisid grusiinid kohalikega vestlemas ja uurisid, mida saaksid koalitsiooniväed nende heaks teha. Meditsiiniabi, vett ja koole – sellised olevat rahva soovid.

Nimeliselt toob kolonelleitnant välja Lari küla, kus nende teenistuse alguses oli Talibani ja nende relvade peiduala. Nüüd on mässulised põhja poole liikunud, sealt omakorda surub peale teine grusiinide pataljon.

Veebel Eliso Maisuradze on praegu oma karjääri neljandal välismissioonil. Varem on ta kaks korda olnud Iraagis ja siis veel korra – 2009. aastal Kabulis – Afganistanis. Ta on näinud ka jalaväelase elu baasist väljas, kuid sel korral töötab ennekõike Orbi piires, tegeledes operatsioonide planeerimisega.

«Seal oli raske, ka siin on raske,» vastab Maisuradze, kui küsida, milliseid erinevusi ta Iraagi ja Afganistani vahel näeb. Samas peab ta kaht riiki täiesti võrreldamatuks – afgaanid on hoopis teistsugused kui iraaklased.

«Siinne rahvas on vaene, nad on Talibani mõju all, neil on väga keeruline mõista, miks me siin oleme ja et me tahame neid aidata,» nendib Maisuradze. «Nad kardavad, sest meie lahkume siit aasta, kahe või kolme pärast – nemad aga jäävad siia üksi Talibaniga silmitsi. Seepärast eelistavad nad Talibani, mitte grusiine või USA armeed.»

Eelnevalt kaks korda Iraagis teenimise kogemus on ka major Beka Ambroladzel. See Balti Kaitsekolledži vilistlane oli Iraagis ka ajal, kui Venemaa 2008. aasta augustis Gruusiat ründas.

«Meil oli väga raske, kui nägime televisiooni vahendusel, kuidas venelased meie riiki ründavad,» meenutab ta. «Kahe päevaga toimetati kogu Gruusia kontingent Iraagi võitlusväljadelt Gori võitlusväljale. Esimesel päeval toodi meid ära välibaasist, teisel viidi kõik Gruusiasse.»

Tänusõnadega meenutab major ameeriklasi. Nood jätsid ära sisuliselt kõik oma muud lennud ja kaks päeva viidi vaid Iraagi koalitsioonivägedes võidelnud grusiine tagasi kodumaa eest seisma. Et Gruusia rahvas on kindlalt otsustanud, et nende riik peab NATOsse pääsema, ei seata tema sõnul seetõttu küsimuse alla ka seda, et sõdureid tuleb saata alliansi missioonidele – isegi kui need on nii rasketes kohtades kui Lõuna-Afganistan.

Sõdurid tilguti all

«Gruusia valitsus on ametlikult välja öelnud, et me jääme siia ISAFi missiooni lõpuni,» vastab major küsimusele, millal nad vägesid välja tooma võiksid hakata. Otsustatud on ka see, et kui ISAF 2014. aasta lõpul riiulisse tõstetakse, on grusiinid valmis panustama NATO uude missiooni Resolute Support – olgu see siis nõunikega või mingit muud moodi.

Väljaspool grusiinide peakorterit, väikesel toolidega palkonil näitab Tsamalašvili suurt laskemoonakastist tehtud tuhatoosi ja teatab, et plaanib selle oma missiooni käigus konidega täita. «Te ei suitseta?» on üllatunud küsimus, mida kuuleb baasis korduvalt.

Seda, et nikotiinisõltuvus on missioonisõdurite seas levinud pahe, kinnitab ka veidi eemal suitsetav ameeriklaste seltskond ja siin-seal mujal varjualustes, sigarett peos, seisvad grusiinid.

Edasi liikudes ja ühest grusiinide hoole all olevast Leathernecki lääneserval asuvast vahitornist kiigates avaneb vaade teisel pool müüri asuvale afgaanide baasile. Ehahämaruses paistab seal suurte kaarhallitüüpi telkide vahel valitsevat vaikus. Binoklist asja uurides näeb ka paari kodanikku ihu kergendamas – ilmselt enda arvates nurga taga, mitte otsejoones grusiinide vahitorni vaatlusalal.

Meditsiinipunkti sisenedes on esialgu pisut ehmatav näha, et selle kolmest välivoodist kahel lebavad tilguti all väga vaevatud näoga noored mehed. «Dehüdratsioon,» kõlab selgitus nende seisundi kohta – Lõuna-Afganistani 50 kraadi ümbruses püsiv suvekuumus pidi kaukaasia poegi jalust rabama päris sageli.

Kui probleem on tõsisem kui lihtsalt vedelikupuudus ja pole grusiinide enda meedikute telgis lahendatav, saadetakse nad samamoodi nagu raskemate tervisemuredega eestlasedki Camp Bastioni välihaiglasse.

Tõsisemate asjadega on 33. pataljonil siiani sõduriõnne jagunud, nad pole kaotanud ühtki meest. Põhjas teeniva 42. pataljoni ridadest on langenuid koguni seitse – kõik nad jätsid elu 6. juunil, kui suitsiidiründaja end nende läheduses õhkis.

Kui küsida grusiinide suure langenute arvu kohta, siis Ambroladze tunnistab, et see on kurb. «Aga miski ei saa meid peatada,» lubab ta. «Gruusia rahvas on otsustanud, et me liitume NATOga, ja Gruusia sõjavägi teab, et me peame

NATO suunas liikuma ja oma missiooni täitma, kus iganes see oleks.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles